Kodus oli hea. Marxi ja Marko maja keset metsaaasa (või aasametsa :)) oli ülivinge. Samuti Silja ja Hannese pulmad. Ja kogu see tihe kultuuriprogramm, mis natuke meenutas tänast hiina restorani lõuna-buffeed, motoga "palju ja rohkem". Selle vahega, et tänane menüü oli kvaliteetsem.

Tore oli kodus külmakirst saksa mõistes väärtuslikku "biokraami" täis toppida, "bio-õunamahla" pressida ja teada, erinevalt eelmisest aastat - et ma olen peagi tagasi, et sellest osa saada!

Pikalt ei vahuta, sest töö tahab tegemist. Tahtsin ainult pidulikult teatada, et just täna, just sel tunnil tiksub täis minu Konstanzis elatud 1 aasta. Võrratult koduseks on saanud see killuke maailmast. Kui vahepeal väga vaikseks jäänud West II õu sahiseb taas uutest tulijatest, iga veidi aja tagant kostub iseloomulikku kohvrirataste klõbinat, ja minu toredate eesti sõprade kodud avavad uksed järgmistele - siis mina mõtlen mõnuga kodumõtteid. Korraga tundub tuttav kodune rutiin, millest aasta eest silmad ja süda kõigele uuele lahti, rõõmuga lahkusin, vastupandamatult igatsusväärne.

Tore on tulla rõõmuga ja rõõmuga minna. Nagu kaks korda oleks võitnud!