Ärkan täna pisut hiljem. Unine reede keskpäev. Vananaised on tiiruga tagasi ja lasevad sügisesel päikesel pilvitus taevas nii soojalt sirada, et loovad illusiooni, nagu päike veel võtaks. Vahelduseks ei ole otsust, mida viimase vaba reedega teha, seekord üldse raske langetada. Ikka päikesele lähemale. Neli kiltsa linnaliini-laevaga järve lõunakaldale Meersburgi. Kaasas BGB aluste õpik, juhuks, kui kavatsen ennast täna ületada (mida muidugi ei juhtunud).
Vedelen mõned tunnid üksikus rannasopis, kus Aegki paistab tukastavat… ja ei juhtu midagi põnevat peale selle et 1) mind käib üks suur valge retriiver märja ninaga nuuskimas 2) kastanipuu otsast kukub mulle kaks korda kastanimuna pähe. See ei pane mind veel kaks korda gravitatsiooni avastama, toob aga tagasi reaalsustaju, et tegelikult on siiski sügis….
Nüüd üks kummastav tähelepanek.
Kohati mõjub mulle see ümbrus siin kuidagi ärritavalt ideaalsena…. et olla usutav. Justkui verdtarretavas õudusfilmis enne, kui midagi on jõudnud juhtuma hakata. Vaevu-usutavalt reaalne, ülepingutatud ideaalmaailm.
Liblikavõrguga heatujulised lapsed, kes kunagi ei nuta.
Hoolitsetud koerad, kes kunagi ei haugu ega kaka tänavale.
Rannapingid, millele keegi pole noaga ühtki armulugu talletanud.
Puuviljaletid, kus puuduvad müüjad.
Muru, millele keegi pole vales kohas jälgi sisse tallanud.
Liikumatud purjekad, mis on silmapiirile justkui kaunistuseks maalitud.
Jalgrattatee, millel pole ühtki muhku ega kühmu.
Lilli täis aiad, kus ei kasva umbrohi…
Nautlevad kiivrit kandvad jalgratturid, kes ühtki äkilist liigutust tee….
Nagu PÄRISELT, see on KÕHEDUSTTEKITAV,
Ma ei julge jalgrattaga kiiremat liigutust teha,,,,, ega pirnisüdant põõsasse visata, kuna varitseb oht sellesse haprasse ideaalmaailma mõra lüüa.
Maybe it’s a dream and if I scream
It’ll burst at the seems
Whole place will fall into pieces
/Jack Johnson/
Or is it just my Eastern-European origin?
