Konnektimisest

Juba jõulude ajal küsisid kodused ja sõbrad, et nohh, kellega sa seal siis üldse läbi käid.
Pidin tunnistama, et eelkõige ühendab ikka ida-eurooplastega hästi ära, tahad või ei taha.

Veel väitsin, et inglastega kuidagi ei leia ühist keelt, peale inglise keele. Ja no keelest üksi ei piisa. Näiteks lapsed konnektivad ju erakordselt hästi, ilma et üksteise keelt mõistaks.

Samas jäin mõtlema, et ehk olin selle väitega lagedale tulles kitsarinnaline ja stereotüüpides kinni.
Eile mõtlesin ringi.
Vestlus minu ja ühe tuttava Oxfordi tüdruku vahel eile bussis kõrvuti istudes:

Liv*: "Hi, how are you".
Mina: "Great, I just came from a really cool rock festival**"
Liv: "That's fantastic. I washed ALL my clothes yesterday, and guess what, it started raining. So THESE (näitab oma roosa dressika ja pika seeliku peale) are my ONLY dry clothes now."
Mina: "Poor you"
Liv: "Huhuh".

Ülejäänud tee sõitsime vaikides.


* Nimi muudetud

** Festi nimi on Southside, aga see vajab omaette pikkkkkka sissekannet. Märksõnadeks muda, päike, väidetavalt 50 000 inimest, parimad rokkbändid, 3 päeva telkimist, ja Genfist kohale õitsenud LIIIISA :)




nimi muudetud

Frankfurdis loomaaias...

14-17.06, Franktfurt am Main

...ma ei käinud, aga meie stipendiaatide aasta-kohtumine tõotas tulla 4 päeva zoo'd, kus üllad metseenid tõestust nõuavad, kas nende eraldused on ida-eurooplasest inimese teinud.


Tegelikkuses kujunesid programmi kohustulikuna sisse kirjutatud akadeemiline diskussioon suuresti tänu agarate ukraina näitsikute sõnarohkusele täitsa pingevabalt ja mehed hingasid kergendatult kui lipsu lõdvaks võisid lasta, ja naised hingasid kergendatult kui sissetõmmatud kõhu rikkalikus lõunasöögilauas laualinade varjus vabaks võisid lasta. Järgnesid kolm päeva Frankfurdi suurlinna peibutavalt teistsugust ambiaansi.


-House rules meie Maini jõe kaldapealses kesklinna hostelis: 1. No drinking. Sildi tõsiseltvõetavust tõestasid tüübid, kes kahevahel trepist üles õllekasti tarisid. 2. Men and women on separate floors. Kas see oli juhus, et mulle ja mu 3 toanaabrinnale sattus võti meeste korrusele?

- Lisaks glämmile ja pankadele ja ruutkilomeetrite viisi klaasseintele kubiseb Maini jõe kallas valjult piiksuvatest julgetest rottidest, päris kriipi öösel tulla ja loota, et nad jalga kinni ei hüppa.


-ööklubi "Odeon", Pidu üle 27 aastastele. Muss oli stiilsemast stiilsem, ainult - tundsin ennast peaaegu alaealisena :) . WC sissekäigus magas, hoolimata bassist värisevatest seintest, pea lopsakal rinnal, paks põllega neegritädi, kelle rahataldrik ootavalt tühjana seisis :)
Maailma õlu tänavapood.Itaallastest abilised (enda väitel ülemused) tassisid ripsmevolksutuste ja naeratuse hinnaga erinevaid huvitavaid märjukesi välja. PS. Eesti õlut neil ei olnud!


-Öine vaade Maini pealselt sillalt "tehisalpidele" - valgustatud kõrghoonete sakilisele hammastikule ja järgmise päeva "alpimatk" liftiga 50 korrusele Euroopa Kommertspanka, kõrgeimasse ehitisse Euroopas peale Moskva teletorni. 50 korrust klaasseinu, botaanikaedadest puhkesaalid ja terast kaks korda rohkem kui Eiffeli torniks tarvis läks.

Kivistunud börsitegelased Kommertspangas

Suitsiid all vasakus nurgas

-Absoluutselt sürreaalsed vennad Maini tööstuslinnaku betoonist kaldal keset tühermaad, mängimas TORUPILLLI - avastasime nad praamiga Maini mööda lõunatades.
Dima, minu armastatud keemiadoktorandist vene keele tandempartner. Ma arenen!!!
Näiteks oskan juba öelda "katus sõidab ära" ja "ära ülba, tüüp" ning muid samast repertuaarist ellujäämisväljendeid.

Prahast Prantsusmaani, Shveitsist rääkimata.

Praha, duubel kaks samal müüril, 8 aastat hiljem
Marjonettnukkude pealinn

Lausa Lausanne ise

Õekesega õnnelikud
Prantsuse koskedemaal, Cascades du Herisson. Järgmist wet T-shirt pilti ei tule. Jah, sealt alt sai läbi.

4 kilomeetrit üle merepinna, igas suunas. Nagu juustest näha, on gravitatsioongi väiksem.
Head lambad ikka küll, et ühte tuppa kõik ära mahtusid.

Ekstreemsust rohkem kui frangi eest

10.juuni 2007

njaa, t9si on, ei viimase ja praeguse posti vahe on pikaks veninud.

t9si on ka see, et mul siin t2pit2hti k2ep2rast ei ole.

Nagu n2dala eest sai 2rgatud Maaritsa kodus, ja magama mindud 24h hiljem Prahas, sai eile 2rgatud Konstanzi kodus ja magama mindud Genfis...

Avatud r9dult voogab sisse sooja hommikuv2rskust ning Genfi linnukesed laulavad Lausanne j2rve ja m2gede ilust. Muidu valitseb siinses aedlinnakus sulnis vaikus.


07.juuni
P2evast perega m2gedes


- Shveits tapab yhtemoodi nii m2gede ilu, virtsahaisu kui paduvihmadega.

Samas kui meil Eestis (kõlab vahelduseks nii palju toredamalt kui "teil Eestis") oli 30 kraadi kuuma , olid Shveitsis n2dalajagu v2ldanud paduvihmad meie eelnevalt valitud mägirajale lausa maalihked j2tnud. Hoolimata yritususest valida keelatud tee k9rvalt ringiga kulgev tee, l9petasime kogemata ikkagi paljakspyhitud mudaseinakute ees, omamata muud v9imalust, kui ronida hirmunult ja adrenaliinist värisevatena neljak2pukil rohututtide abil 50 meetrit seinakust yles...

Hoher Kasteni tipust matkasime edasi k9rgel piki ahelikku, millest tuldud poole j2i palavus ja p2ike, samas kui vahetul vastaskyljel flirtis m2eseljaga paks udu, keerutades meetrikese edasi, meetrikese tagasi - suutmata end siiski üle ahelikutipu võidelda - moodustades nõnda justkui noaga l9igatud uduseina.



5 tundi lummavaid t9use ja laskumisi köitis sedav9rd meeled, et k9igile j2i m9istatuseks, kust ja millal t9usis 2ikesepilv...

J2rgnevad kaks ja pool tundi on meenutades nii unen2oliselt syrreaalsed, ning võtavad kõhust õõnsaks isegi arvestades , et ma m9tlen enda jaoks mured alati muretumaks...

Kuhugi kaljunuki alla vihma m88dumist mitte ootama j22da oli ainu8ige, sest kahe aheliku vahele kinni j22nud tumemust pilv kavatses t9esti piisatumaks tyhjaks sadada.
Meie allatulek 2000 meetri pealt 900m peale kujutas endast libedaid kaljusid, libedaid puujuuri ja muda pidi rahulikku alla tormamist...mis kasvas yle kiiremaks tormamiseks, mida allapoole j9udsime ja mida suuremaks l2ksid meiega paralleelselt tormlevad m2giveed ning rohkem valla taevakraanid...pea kohal endiselt müristamas äike... varbad alpivihma-ja mudavanniseis saapais, jalge all ojad, mis matkaraja sängis voolates tähistasid teed allapoole...
Ja iga kord, kui püüdsime üksteise tuju üleval hoides naerda, et vähemalt on soe ning enam hullemaks minna ei saa - läks hullemaks :)

Korraga lõppesid vihmas külla suunavad teetähised, ja kuigi see all paistis, teed edasi ei läinud...
Jõudnud ühe mägitaluni, küsisin lüpsikutega laudast tuppa kiirustavalt poisilt, kuidas alla külla saab - mille peale poiss näitas käega otse maja eest algavat vaevumärgatavat rohtu tallatud rada. Küsisime, kas ohtlik pole, vihmaga ja nii - poiss vastu, et oh ei , kindlasti mitte.

Muidugi polnud see olematu rada võimsa äikesega võimsate puude all püstloodis alla minnes ohtlik - üksnes, kui olla seda sünnist saadik praktiseerinud :)

Mida õppisin :
- Ära kunagi naera, et enam ei saa hullemaks minna. Alati saab. Murphy seadus.

-Täna jumalat mõistuse eest panna jalga õiged matkasaapad, isegi kui tee peibutab alguses rahuliku asfaltiga keset alpiaasa.

-Pudel vett 2000m kõrgusel maksab täpselt 5 franki. Me seekord ei olnud nii targad, et õigete matkasellidena 5 minutit oodata, ja vihmakeebile vett koguda - kasvõi liitreid!

-2,5h surmahirmu ei kaalu üles viite tundi hingematvat ilmailu. Läheks iga kell uuesti.

-Kui end tagasisõidul läbielatust lobisema unustada ja jalg gaasil raskeks lasta, k2ib yhel hetkel out of nowhere v2rskendav v2lk, ja algab p9nev ootamism2ng, kas Shveits sirutab oma ahne aga 9iglase k2e Eestisse rahakoti j2rele....

-------------

Genfist ja järgevatest päevadest mõne aja pärast...