Tähelepanekuid viimastest päevadest

- Dialoogid a la „Ich komme aus Estland“ –„Super, Island, ist das Reykjavik oder was“ jäävad päev päevalt üha harvemaks ja asenduvad üha sagedamini eufoorilise rõõmuhõiskega „Hello Estonians!!!“ Viimase eest oleme seni tänu võlgu meile kõvasti feimi toonud saunaperformansile. Ja mis seal salata, eriti Ukule.

- Kuidas mõõta toas õhtuniiskuse protsenti? Ei ole vaja muud, kui jätta lauale riba õhukest kinkepaberit või kinnitada seinale nädalaks mõned fotod, ja katse näitab 100% tõenäosusega, et need tõmbavad tubastes tingimustes KRUSSI.

- Igapäevane füüsiline koormus jalgrattaga on ületanud kriitilise piiri, niiet mõeldes ka vajadusele trenni teha ( algatuseks võrkpall), muretsesin gen-geni tooniku, et süda sellele tormilisele elule vastu peaks.

- Minu tuba sai laupäevaselt kirbuturult uue pärli. 3 eurot maksnud ja 2 euro eest saadud korralik näpitslamp, mis senisel koolivabal perioodil ( ja olgem ausad, ühtlasti minimaalselt kodus veedetud päevil) ei täida muud funktsiooni kui toale hommikukohvi ja raadio kõrvale koduselt hubase ilme andmine.

- Siinses internetivaakumis elades tõi mulle eilse päeva suurima rahulolu tõdemus, et minu kaks korda kaks cm aastatega ärahooratud taskuraadio on võimeline mängima nii itaalia kanaleid, prantsuse kanaleid, saksa omi kui ka mingit väga haiget keelt millest ma aru ei saa, aga kahtlustan, et see võib schwetzerdütsch (ehk üks shveitsi keeltest) olla.

Neil hetkedel on kuidagi magus, perifeeriast erinev maik….Kuigi ise oled keset rohelust, rahu ja vaikust, on ümberringi tunda euroopa südame tuksumist :) Muuseas nagu ka hetkil, kui pimeduses taevast piielda ja lõputul hulgal, madalalt risti üle taeva käivaid, punaselt ja siniselt plinkivaid tähti jälgida….tähti, mis maanduvad Zürichis, Baselis, Milanos, Stuttgartis, Friedrichshafenis, Strasbourgis…

- Nägemist Konstanzi suvi!!!! Pühapäeval sõitsin tagasi Reichenau saarele, seekord kaamera ja pildistamismõtetega, mingil hetkel hiilisin südame põksudes ühe võsa vahelt „Naturschutzgebiet. Betreten verboten“ rasvast silti ignoreerides päikesekullatud rannasoppi….nojah, ja siis seal ujus juba ees üks aastaid näinud alasti Helga oma koeraga…pärast nende lahkumist omaette jäänuna näitasin end, nagu loodus mind loonud, veel viimast korda päikesele ning jätsin supeldes selleks aastaks hüvasti kristallpuhta looduskaitstud veega…Alates esmaspäevast on sadanud, ning mu nädalpäevi vana rattalukk näitab juba iseloomu, bzw niiskusvaenulikkust, ning streigib.

Zusammen, in Freud und Leid...

23.september, unustamatu laupäev Reichenau’s.

Ma kohe ei suuda neist jumalaemakirik-pariisis-stiilis kirjeldustest loobuda:)

Reichenau on maaliline saareke, maailmarahu võrdpilt minu jaoks, lilledesse uppunud aiad ja jalgtänavakeste äärde asetatud kurgi-tomati-lillkapsa-jne-müügikorvid, kus müüjate asemel võis leida vaid kausikese, kuhu loodusvilja eest vaevanägijatele tasu jätta…tillukese saare peal oli vähemalt 5 kirikut, mis pärinevad alates kuuendast sajandist.

Parkinud jalgrattad ühte kirikuaeda ja lähenedes ühele 8 saj kirikule hakkas sealt kostma hingematvalt puhta ja kiriklikult püha kõlaga – live’s - üht teatud meloodiat. Panime kiriku poole jooksma ja petta ei saanudki - Sara ja Marco astusid parasjagu puupüsti täis kirikus jumala palge ette, et lasta end katoliku korra kohaselt paari panna….järgnesid tunni jagu pisaraid, sest hetkede ilu ei mahtunud hinge ära….ja see oli üks neist äratundmise hetkedest, et seigelda on küll vahva, kuid pole suuremat väärtust, kui inimene sinu kõrval, kellega olles end terviklikuna tunda ja kõike – head ja halba – jagada tohtida. See oli kõrgetest kitsastest akendest jahedasse kirikusse sissevoogav päike, altari ees põlvitava noorpaari õnnistatud pilgud, segu küünalde ja rooside lõhnast, väljast sisse kumisevad kirikukellad ja katoliku preestri laulev palve…kõik kokku, mis mind jalust nõrgaks lõi ja tänase õnnistatud päeva kauaks mällu jätab....

What happens in Konstanz, stays in Konstanz

…mitte ilmtingimata!

Tere kallis päevik ja kõik, kes minuga selle päikest, põnevusi, ponnistusi, põntse ja põrumisi, pidutsemist, pohmakaid, ning enese ja teiste leidmisi täis aastase tripi Euroopa südamesse oma kodustest arvutitoolidest kaasa soovivad teha!

Sissejuhatuse asemel...

Konstanz on väike päikesest hellitatud linnake, mida turvavad silmaga nähtavast lähedusest pika sakilise viiruna Alpid, mida ümbritseb igast võimalikust ja võimatust suunast sillerdav vesi ja purjekad ning vormivad lõputud tõusmised ja laskumised, olgu siis teel ülikooli kampusesse või vanalinna. See on linnake, kus 10 minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinna suunas tuleb vastu viinamarjadesse uppunud kõrgendik, mille nõlvu katavad magusad, isukaid suid ja pimedust ootavad keelatud (ja juba äraproovitudJ) viljad. Linnake, kus kõrgendikul keset rohelust paikneva ülikooli söökla päikeseliselt terrassilt avaneb vaade 5 minuti jalgtee kaugusel helklevale helesinisele Bodensee järvele, mis pakub lõputuid võimalusi veeharrastusteks või lihtsalt laisklemiseks minusugustele päikesesõltlastele. Konstanz on linnake, mida ümbritsevad vahetus läheduses Shveits, Lichtenstein, Austria, Prantsusmaa ja Itaalia. Saksa tänavad lähvad märkamatult üle Shveitsiks ja kõik on eluga rahul. Kes ikka veel ei usu, et elu on lill, tulge mulle külla!

Siinsetel välismaalastel ei ole muidusööja templit otsa ees ja õhkkond on sõbralikum ja turvalisem, kui ma mujal tähele olen pannud. Pealegi on mu rahvuslik uhkus eestlasena peale piinlikku vaheintsidenti Riiast Zürichisse taastuda jõudnud.(Peale selle, et kolm 30ndates rahvuskaaslast Shveitsi lennu kõige valjuhäälsema kisakoori moodustasid, jäid nad teistele kaasreisijatele silma veel sellega, et üks neist kuidagi rahvasuminast juba vaikinud ja õhkutõusmist ootavas tehislinnus oma mobiilikõnet lõpetada ei suutnud ja stjuuard, olnud tema heledast mölinast silmnähtavalt sunnitud kannatlikkusega tolereerinud, lõpuks käskivat kõneviisi kasutama pidi, et turvanõuete demonstreerimisega edasi saaks minna. Sel hetkel põhkatas minu kõrval istunud Rolexi kellaga shveitsi onkel minu poolt vaadates nõustumist oodates põlastvalt „those idiots“; mina noogutasin, olin vait ja püüdsin näida kõige muu kui eestlasena.)

Igal juhul siin, Konstanzis, olen meelsasti eestlane, ja mul on tunne, et meil on siin igati toreda rahva renomee.

Ülikoolist emapilgul niipalju, et see on 10 tuhande üliõpilasega ja asub mäe nõlval ÜHES majas, mille ehitas seitsmekümnendatel mingi hull arhitekt. Lõputu hulk segase ülesehitusega tiibasid, erinevaid tasandeid, siseõuesid, tupikuid ja shortcut’e. Igal juhul on see kõike muud kui praktiline. Veel 7 päeva pärast siiajõudmist kulus mul ühe tsehhiga, kes on sama orienteerumisvärdjas kui mina, söökla tiiva leidmiseks üle 10 minuti nõiaringis :)

ÜHIKAS

Esimest korda elus maitsen ühikas elamise magusaid ja mitte nii magusaid vilju ning õpin elu poolt ärahellitatuna toime tulema selliste sokeerivate situatsioonidega nagu interneti, õmblusmasina, klaveri, praeahju ja 15 paari kingade puudumine.

Samas, nii palju põnevusi mul teile kindlasti rääkida ei saa olema, kui ühel eestlasel, kes kõrvalasuvas mõnevõrra soodsamas ühikas õhtuid voodis ämblikke tappes mööda saadab ja mitmekümne (sic!) kiiresti purju jääva türklase ja aafriklasega maid (ja kööki ja duširuumi) jagab. Minu apartement klassifitseerub olemasolevatest kõige esinduslikuma alla. Kui kõik eluks vajalik ise juurde osta. Igal juhul on mul oma vastrenoveeritud toas nüüd olude sunnil, õigemini omaenda hedonistlikest kapriisidest tulenevat uus pann, pott, 3 taldrikut, söögiriistad, 1 veiniklaas ja „hõbe“kandik , kardinad, nagid, arvestatava bassiga kõllid ja vähem märkimisväärset kraami veel umbes 100 euro eestJ.

Veel huvitavaid tähelepanekuid:

• see toa sein, mis on tegelikult aken ja kust saab balkonile, avaneb vastasühika samasugusesse aknasse. Ja keegi nupumees on tulnud selle peale, et 1) kinnitada ruloo VÄLJApoole tuba, ehk selle saab alla tõmmata, kui minna rõdule. Ootan huviga värskendavaid talvehommikuid. Kindlasti lööb pea kiirelt klaariks. 2) seestpoolt ei ole mingit kardinakinnitamise võimalust ette nähtud.
• Tuttuues parkettpõranda ja modernse klaasist lauaga toas on põ-hi-mõtteliselt loobutud kulutustest laelambile. Seega kõlgub mul seni laes üksik õnnetu lambipirn, mille valgel koolitükke teha on võrdlemisi pime.

Kolmapäev 6.sept

Täna tähistame!

1) Sain hommikul stipendiumi järel käies toreda üllatuse osaliseks, sest mulle oli minu teadmata ette nähtud 300 eurot „kolimisraha“, mis tuleb nüüd ära raisata. Alustuseks ostsime mõnevõrra luksuslikumat alkoholi, tähistamaks maast leitud 4500 krooni õnnelikku jõudmist minu rahakotti.

2) Alates tänasest olen ametlikult Konstanzi linna kodanik, millega kaasneb muuhulgas tasuta SPA-päev, tantsukursus, bussipiletid, tasuta lõunasöök, klubipiletid, teatrietendused ja veel üht teist hedonistlikku…. Tartu linn oma Aurapiletite-peibutisega jääks kaotaks.

Neljapäev 7.sept.

Päev oli palav ja lämbe-udune. Pärastlõuna veeretasime õhtusse Bodenjärve ääres ülikooli oma rannas. Ma nüüd pärast seda käiku ei saa enam aru, kas minu tänastes ksenofoobilistes tundmustes on süüdi liialt kristlik-kombeline kasvatus (muidu pole nagu tunda andnud) või kogemuse puudumine Pärnu alternatiivse, Rannakohvikust põhjapoolse rannaga või miski muu… Igal juhul püüdsid mu pilku pealaest jalatallani (ja eriti vahepealt) ülima hoole ja pühendumusega raseeritud peamiselt üle keskea mehed, kes nautisid ülikooli rannas alasti ühendust loodusega ja veemõnusid. Kratsisid end igalt poolt, kui loodus parasjagu käskis, vedelesid jalad nii harali kui loodus parasjagu lubas. Üle keskea alasti saksa naised, nii puhmas, kui loodus parasjagu kasvatanud oli; alasti paarike, kes üritas oma titte vaikima panna (kõige tõenäolisema versiooni järgi karjus titt lohutamatult suurest piinlikkusest oma vanemate alastuse üle).

Kokkuvõtteks – ülikooli ranna on vallutanud nudistid, samas ei anna võitluses kuidagi järgi ka lihtsalt läbijalutavad puhkajad-pensionärid ja muidu suvitajad, niiet tegelikkuses valitses rannas rahumeelne sümbioos alastusest ja kaetusest, ja mina ainsana olin häiritud.

Päevane lämbus realiseerus õhtuses äikeses. Otsisime lähikonnas kõige kõrgema koha, templimäe, kust avaneb vaade öises tuledemeres helklevale linnale ja mille nõlval rohetab viinamarjaistandus. Vahetus läheduses vähemalt kolmes ilmakaares sähvivate välkudega ei kaasnenud mitte üht mürinat...õhk oli lähenevast keskööst hoolimata lämbe, energiast-elektrist paks; ainsateks häälteks meie endi omad, rohutirtsude sirin ja taamal asuva kesklinna juhuslikud sireenid. Äike pidi tõenäoliselt sähvima Shveitsi pool Alpe ja jätma mürina Alpide taha….Joovastust suurendasid minutid mustjate, marjadest raskete viinamarjapõõsaste all…Magusatest viinamarjadest jäid järele ohtrast suhkrust pakitsev keel, kleepuvad käed ja nägu…valgust näitamas üksnes pea kohal äikesest välkuv taevas... Selliste õhtute nimel tasub elada!!!

11.september

Kui põnevamasse kohta äikest nautima minnes mitte viitsida toa võtmeid kaasa võtta ja ukse lahtipüsimine kingapaariga kindlustada, tuleb arvestada võimalusega, et tagasi tulles on köök sentimeetrisi raheteri täis sadanud.

13.september

Pärisin muidu eest kaks põlve eestlasi teeninud jalgratta, armsa kulunud helesinise naisteka, mis on nii nunnu, et ma suutsin talle vabalt andestada ka käikude ja pidurite puudumise. Kesklinna sõites tuleb vändata umbes mõne minuti jagu, sest muist maad kulgeb mäest alla. Tagasitulek kestab muidugi kaks korda kauem.

15.september

Ma ei tahtnud teile varem rääkida. Tänaseks on mu passi kadumisest nädal aega möödas ja minu lootus, et pass mu juurde ise tagasi tuleb, kadumas. Meie suur guru ja õpetaja saksa keele ja põnevate maailmajuhtumite vallas – Herr Andreas - kaotas Mongoolias töötades oma passi ära ja tal soovitati politseis aja raiskamise asemel kohaliku pühaduse - laama juurde minna, kelle tarkuseraamat kõiki maailma vastuseid teab. Kaalun parasjagu kohalikud Konstanzi budistid ja nende Kõigevägevama üle otsida.

Eile oli kõigi Konstanzi uustulnukate pidu. Eestlased ruulisid ja nii mõnegi kolumbialase, aafriklase ja kanadalase jaoks tekkis Eesti esimest korda maailmakaardile. Meie väike improvisatsioonitrupp koosseisus mina, Uku, Birgit, Külli ja Janar etendas Welcome to Estonia loo taustal pantomiimi üht korralikku saunapidu imiteerides. Kui välja arvata, et mu jonnakas saunalina ülal ei püsida ei tahtnud ja rinnahoidjad selle alt pidevalt välkusid, siis võib üritusele anda hinnangu brittide poolt väljendatud kommentaariga „I did not understand a thing, but it was defenately the highlight of the party!!!“

Peojärgse hommikusöögi tegime ühiselt minu juures ja nautisime veel kannutäit peost ülejäänud kama.

17.september

Väljasõit kurikuulsasse Schwarzwaldi (mööda kitsaid serpentiine) kulges käreda saksa vanaproua (70+) juhitud ekskursioonibussis. SensatsioonilineJ Bussi juhtis memm giidi mikrisse lugusid rääkides lõdva käega, nagu ei olekski kaalul 40 inimese elud …Memm oli kogu bussi vaieldamatu lemmik ja LOOMULIKULT oli tema ristinimeks nagu actually ka… HELGA!!!:)

Turnisime väiksema seltskonnaga küla veerel seinana kõrguval ülijärsul ja vihmast libedal mäeaasal, ja päevadeviisiks oli „kui lehmad seda suudavad, suudame meie ka“. Vaade alla oli sõnuseletamatult lummav. Ma võiks vabalt lehm ka olla, kui saaks kõik elupäevad sel aasal veeta.