Täna käisin elu kõige halvemas teatris. Stand-up comedy tüüpi. Kohale istudes tahtsin turvavööd kinnitada. Mitte selle pärast, et teater nii halb oli, sest siis ma seda ju veel ei teadnud. Pigem hakkan oma vaimse tervise pärast muret tundma. Vaheajal tahtsin ära minna. Aga et need minutid täitis pikk telefonikõne, siis jäin ometi paigale. Veel tund aega shovinistlikke anekdoote ja perverssete sõnadega eltonjohnilikke klaveriballaade. Millele mu premal käel istuv noor vibalik naine lakkamatult sosinal kaasa laulis.
Noja siis selgus, et tegemist oli esietendusega ja publik ei lõpetanud plaksutamist. Ma seni peaaegu arvasin, et Konstanzis käivad kõik ainult filharmooniakontsertidel Brahmsi kuulamas ja teatris Schillerit vaatamas. Võibolla käivad ka need samad inimesed. Aga salaja on kõik perverdid ja, lootes et etendusel oma naabrit või ülemust ei kohta, möristavad naerda, kui mingi kloun neile ees raamatust "Onaneerimine proffidele" mõned lõigud ette loeb. Ahjaaa, tüki nimi oli TESTOSTEROON. Arvake ise. Ja see naine muide oli selle tüübi päris naine.

keset pähkliuputust

Olen tervise juures. Vähemalt füüsilise tervise juures.
Seega tegelikult nagu ei tohiks kurta.

Kes te seal abiellute, kes lõõgastute ühistelt süüa tehes, kes sõidate nädalavahetusel MINU kodu ümber ringi, kes käite koos loengus ja sügisesel Toomel jalutamas, meenutate suve seiklusi... aga ka minu elus on vaheldusrikkust. Küll pisut vähemalt määral ja isemoodi.
Ekstreemne rahvusvahelise eraõiguse eksam, kus professor unustas, mis ainet ta küsima peab ja eksamineeris mind rahvusvahelises majandusõiguses. Tehtud. Viimaks avalduse esitamine magistrieksamile pääsemiseks, kus kirtsutati kulmu, et mis mõttes sa teed bakalaueuse kraadiga magistri täiendstuudiumi, kuid võeti avaldus ometi vastu. Tehtud. Hunnik põnevaid raamatuid, mida saab kohale tellida piiramatult teistest Saksa raamatukogudest. TASUTA, ja töötab nagu kellavärk. Mu viimatine jackpot oli raamat Saksa kõrgeima Liidukohtu= Riigikohtu raamatukogust. Lahe!

Raamatukogu öine salapäraselt vaikne ambiaans - just salapärane, sest kui need 2 miljonit teavikut võikid vaid korraga rääkida... kaotaks üks piiratud võimetega pea selle paablis aru...Seega räägivadki nad üksnes ükshaaval ja neile, kes nende poole isiklikult pöörduvad.

Harvad kontserdi või pubiõhtud, et turgutada oma vaimset tervist, mis ei suuda valitsevat pinget alateadvuseski välja lülitada. Ja koduigatsus.....millest me rohkem ei räägi. Või pigem, räägime TÄPSELT kuu aja pärast. Aga siis juba nostalgianoodiga ja Konstanzi poole tagasi õhates.

Countdown: töö äraandmiseni jäänud 7 päeva.
Muusika: pingeline vaikus.
Tuju: lootusrikas.

Ahjaa, ja siis täna üks tädi PENDELDAS juurviljapoes niidi otsa seotud hõbependliga iga TOMATI läbi, enne kui korvi pani. Ei teagi, mis kõik kohe juhtuda võib, kui ma nüüd mõne kurjast vaimust vaevatud tomati sisse söön?

Kodus oli hea. Marxi ja Marko maja keset metsaaasa (või aasametsa :)) oli ülivinge. Samuti Silja ja Hannese pulmad. Ja kogu see tihe kultuuriprogramm, mis natuke meenutas tänast hiina restorani lõuna-buffeed, motoga "palju ja rohkem". Selle vahega, et tänane menüü oli kvaliteetsem.

Tore oli kodus külmakirst saksa mõistes väärtuslikku "biokraami" täis toppida, "bio-õunamahla" pressida ja teada, erinevalt eelmisest aastat - et ma olen peagi tagasi, et sellest osa saada!

Pikalt ei vahuta, sest töö tahab tegemist. Tahtsin ainult pidulikult teatada, et just täna, just sel tunnil tiksub täis minu Konstanzis elatud 1 aasta. Võrratult koduseks on saanud see killuke maailmast. Kui vahepeal väga vaikseks jäänud West II õu sahiseb taas uutest tulijatest, iga veidi aja tagant kostub iseloomulikku kohvrirataste klõbinat, ja minu toredate eesti sõprade kodud avavad uksed järgmistele - siis mina mõtlen mõnuga kodumõtteid. Korraga tundub tuttav kodune rutiin, millest aasta eest silmad ja süda kõigele uuele lahti, rõõmuga lahkusin, vastupandamatult igatsusväärne.

Tore on tulla rõõmuga ja rõõmuga minna. Nagu kaks korda oleks võitnud!