Täna käisin elu kõige halvemas teatris. Stand-up comedy tüüpi. Kohale istudes tahtsin turvavööd kinnitada. Mitte selle pärast, et teater nii halb oli, sest siis ma seda ju veel ei teadnud. Pigem hakkan oma vaimse tervise pärast muret tundma. Vaheajal tahtsin ära minna. Aga et need minutid täitis pikk telefonikõne, siis jäin ometi paigale. Veel tund aega shovinistlikke anekdoote ja perverssete sõnadega eltonjohnilikke klaveriballaade. Millele mu premal käel istuv noor vibalik naine lakkamatult sosinal kaasa laulis.
Noja siis selgus, et tegemist oli esietendusega ja publik ei lõpetanud plaksutamist. Ma seni peaaegu arvasin, et Konstanzis käivad kõik ainult filharmooniakontsertidel Brahmsi kuulamas ja teatris Schillerit vaatamas. Võibolla käivad ka need samad inimesed. Aga salaja on kõik perverdid ja, lootes et etendusel oma naabrit või ülemust ei kohta, möristavad naerda, kui mingi kloun neile ees raamatust "Onaneerimine proffidele" mõned lõigud ette loeb. Ahjaaa, tüki nimi oli TESTOSTEROON. Arvake ise. Ja see naine muide oli selle tüübi päris naine.