Six feet under

29.november
Forensic autopsy study trip, Freiburg

Nõrganärvilistel (Katre, võid minna kööki võileibu tegema) alljärgnev vahele jätta....

Autopsia ehk post-mortem examination of a corps ehk lahkamine


...Kohtuarst valmistas meid seinasuuruste võigaste slaididega lahkamiseks ette. Miks valivad kärbsed munemiseks kõige meelsamini laiba kõrva,-nina,-silma- või suuõõne? Sest nad hoolitsevad suurt emaarmastust üle näidates oma järeltulijate toidu ja niiskusevajaduse rahuldamise eest.
Kuidas saada aru, et hiir on põske näksimas käinud enne või pärast surma? Verd ega haava ei ole, vaid üksnes tahke valge lohuke põses. Kümned valemid tahvlil, seletamaks erinevate gaaside ja muude ühendite moodustumist surmajärgselt...

Ma juba kujutasin ette, mis sealt kinnisest uksest neljal rattal varsti ruumi sisse sõidutakse, ning surusin instiktiivselt salli nina ette...

Kui aeg nii kaugel oli, hakkas ukse vahelt, varbad ees, paistma ideaalne noore naise keha. Sale, ideaalses vormis, päevitunud, stiiliselt raseeritud. Esteetilisuse mõõdupuu. See ei saa ju olla...

Selgus saabus, kui ukse vahelt noore naise pea paistma hakkas. See tähendab, midagi, mis peast veel järgi oli. Eraldi taldrikul toodi sisse....aju. See oli leitud tema kehast 20 meetri kauguselt maanteelt.

See kaunis Saint-Tropez'i päevitusega sale prantslanna oli eelmisel päeval kihutanud mootorrattal ja jäänud ohtlikul möödasõidul kahe rekka vahele. Kiivri kaotas ta kokkupõrkel, ja pool pead jättis rekka rataste vahele....

Seda pilti ja meeleolu ei ole võimalik kunagi adekvaatselt edasi anda....seejuures suutsid professor ja kaks tegeliku töö ära teinud lihunikku veel võllanaljugi heita...

Seda, mis järgnes, ei taha ma nii täpselt mäletada, veel vähem üksikasjalikult kirjeldada. Tartu ülikooli arstitudengid, kes peavad aasta jagu sama laiba peal kätt harjutama, kuniks sellest tõesti enam midagi järgi ei ole, oskaksid järgnenut tõenäoliselt väärikalt hinnata. Lühidalt võttes, meie silme all avanes kindla ja nõtke käega lahti lõigatud eelmisel päeval elu jätnud keha, mõne kiire krõpsatusega tõsteti pealt rinnakorv ning ükshaaval kogu meis peidus olev ja masinvärki töös hoidev varandus. Pisemate detailideni. Muuhulgas oli tüdruk enne surma türgi ube söönud...

Arstidki ei peitnud imestust selle üle, kui olematud olid silmaga nähtavad vigastused, samas kui sisemised vigastused vastasid arvatule....rebestus südames ja selgroolüli murd oleksid surma saabumiseks juba piisavad olnud.

Konstrueerimaks tõepäraselt õnnetuse kulgu, mis on ka lahkamise üks eesmärkidest, püüti juuste alla ja allesoleva, surmahirmu talletanud avatud vasaku silma taha paberit toppides taastada pea kuju, nagu kaltsunukul...

Nüüd, aitab, selgelt...

Olin ennast ette valmistatud mädanevateks võikusteks ja talumatuks haisuks, ning selle noore vastlahkunud ilusa inimese ja tema kallite traagika adumine tuli valus-ootamatult...

Praktiline epiloog:
10% kõigist inimestest lahkuvat statistika kohaselt meie sealt ootamatult, juhuse läbi või enda hulljulgusest. Igale maanteemaniakile lahkamine šokiteraapiaks!

Another given Sunday

Siit läheb minu igapäevane koolitee


Värvilist lehtedesadu nad siin ei tunne. Eestis maalib külmade ööde ja soojade päevade vahedumine lehed kirjuks, küllap siin on ööd liialt soojad...


Sel nädalal avavad siinsed suusakuurortid tavaliselt hooaja, kuid mitte sel aastal:
http://www.postimees.ee/241106/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/230709.php?r=


Kuivõrd minu etteasted suusatamise vallas algavad plaanikohaselt alles jaanuari lõpuga, siis ma kohe üldse ei kurda, et 1) kooli saab kuiva jalaga, kingakeste või rattaga 2) lõunat saab süüa päikselisel rõdul vaatega järvele 3) salli-mütsi-kindamajanduse probleemid ei ole päevakorral.


- Nähtamatu jutumull viimase pildi juurde ütleb "Mõnnnaaaaaaa":)


-Santana - Life is a Lady - Holiday

Juurahullus

Nad ei ole siin päriselt normaalsed.

Tartu
Olete käinud raamatukogus kell 8.50 laupäeva hommikul? Kui palju inimesi seal teiega koos on? Ah et raamatukogu pole veel lahtigi? No mängime siis, et kell 9.01. T6esti et üksi olete? Ma ei imesta:)

Konstanz
Enne kella üheksat laupäeva hommikul kooli s8itev buss oli puupüsiti täis nagu tavaliselt (50 istekohta+106 seisukohta). Raamatukogus ja fuajeedes istuvad raamatute ja paberihunnikute taga juba (v6i veel - raamatukogu on ju 24/7 ja ALATI avatud) kümned piinatud näod.
Seejuures on enamusel neist nina all kilodes m66detavad tsiviilkoodeksi v6i karistusseadustiku kommentaarid....

nagu midaaa???

Räige mõtisklus

Ma tean, et ma homme enam nii ei kirjutaks, sellepärast tuleb kohe südame pealt ära rääkida.

Olen endast väljas. Pissed. Ja vahelduseks olen ma sellega salaja rahul, sest kui iga päev ilus on, siis hakkad endale kuidagi kerglasena tunduma ja tead sisimas, et petad ennast. Mul oli seda läbiraputamist vaja, et ennast endale jälle klaarimaks saada.

************

Täna peeti ülikoolis keeltepäeva ja meie andsime enda parima, et huvilistele eesti keel tunni ajaga selgeks õpetada. Uhke oli olla ja eriline.

Kas olete kunagi proovinud sosistada endale mingeid sõnu ja siis ennast nende kõlast distantseerida, nagu kuulaks võõraste kõrvadega? Proovige seda sõnadega jää, puu, kuu, luu, maa, öö, töö, suu, tuul, keel, mõõn.... mul tuleb mõnikord välja mõista nende sõnade kõla "endast väljas", ja tajuda neid sama kummastavalt ürgsena nagu nad välismaalastele kõlada võivad. Nende häälikute algelisuses on midagi ääretult võluvat. Nagu tuulekohin. Nagu puud sosistaksid.

- Ja kogu selle kummalise keele ja aeglase natuuri juures oleme me võimelised kogu maa internetiseerima, E-valitsema, Kazaa, Hotmaili ja Skype leiutama ning kõige kiirema majanduskasvu saavutama... Hype-hype-hype it up, ja feim tuleb järgi. Muidugi oled endast heal arvamusel ja Eestist. Das ist ja gut so.

Ja täna õhtul pidin ma tunnistama, et ehk me siiski ei ole nii idaalsed, kui naiivselt välimaalaste kuulujuttude ja laimuna võetavat kriitikat sõjakalt ümber lükates endale tunduda tahame. Ma siis vaatasin ka lõpuks Lilya 4everi ära. Ja kuigi Eestis (Paldiski) , vaatasin seda samade silmadega nagu iga sakslane seal saalis: kuidas see saab võimalik olla. Tõttöelda ongi Paldiski vist ainuke linn, kuhu ma ei ole kunagi jalga tõstnud. Pommiauk selline. Mingid venelased. Mingi sõjaväeteema. Paneelmajad ja betoon. Kuigi tegelikult võeti see film kuskil Sillamäe kandis üles, olen kuulnud. Aga noh üks pommiauk kõik.

Ja sellega on asi seni piirdunud, et Eesti - see on Tallinn, Tartu, Pärnu, Saaremaa ja Maaritsa. Utreeritult.

Igal juhul sai minu feimi kogumiset puhevil eneseuhkus ja rahvus-ego kõva põntsu.
Ja mitte ainult seda. Põntsu sai ka minu naiivne usk, et võibolla meil ongi kõik hästi ja tüdrukute prostiks vedamine on ainult ukraina teema. Igal juhul räigelt naturalistlik film. Mul ei olnud tulede põlema süttides piinlik oma nutetud silmade pärast ega nina löristamise pärast, sest kõik tüdrukud olid nii.

Ja mis sai vahepeal sellest Mannist, kes väitis pärast suvist Pärnu trippi, et sai inimõiguste preester Robert Amsterdamilt ilmutuse ja sündis ümber? Ma ikka ärkan oma naiivsusest iga kord uuesti...

Sest see naiivsus langeb alati tagasi ja koob ähmase unustusevõrgu ümber hetkelise häirituse, segaduse, häbi ja nukruse... ning homme ärgates on maailm jälle ilus ja rõõmus- ometi on mul sellest juba ette kahju.


Tuju: Somnambuul Haldjamälestus

Filminurk

Ülikooli raamatukogu medioteek pakub l6putuid v6imalusi DVDde laenutamiseks.
Olen enda jaoks avastamas väärt-ja dokumentaalfilmide maailma:)

The Wounds/Haavad (1998)
Vana film, aga t6enäoliselt on vähesed näinud.
Kahest Milosevici v6imu all kasvanud serbia poisist Jugoslaavias

T6eliselt hardcore, samas selline wicked huumoriga, igal juhul üle tüki aja üks shokeeriv elamus...

Hingevärinad 1

Basel-Barcelona-Pamplona-Valencia-Malaga

Ksenia, Tajo, Liisa, Uku ja Mann

Sellest saab meie kee-vaad...

Päikesetõus a la Konstanz

By Uku

...siin on vahel terved päevad nii. Nõiduslik värskus õhus paitab nägu (kopse vist mitte niiväga) Jõe vastaskallas on haihtunud. Öösel istuvad tänavalaternate asemel valges vatises õhus pehmed valguspallikesed. Kõik kokku natuke nagu Karoliina hõbelõngas soos... ilma soota. Ainult puude all sajab tasast vihma. Ja ainult puude ümber on märjad vihmalaigud. Nii sajab udu lehtedelt alla. See ollagi Konstanzi talv.

I am restless. I am athirst for faraway things. My soul goes out in a longing to touch the skirt of the dim distance. When find myself fading, I close my eyes and realize my friends are my energy.

See on see

Kõige ausama vastuse sellest, kui põnev/tihe kellelgi seal kuskil elu on, annab just see, et blogisse pole oktoobrist alates kriipsugi juuurde ilmunud.

-päevad täis kooli, paar päeva nädalas suisa kaheksast kaheksani (omaenese ahnusest, sest nii põnev on lihstalt kogu aeg).

-üks kurnav nädalavahetus Brüsseli lähedal, kus läks igaveseks kaduma üks eesti sõbranna Inx- belgia mehele. Ehk valge kleit, laulatus katoliku kirikus, tönnivad eesti tüdrukud, kõvasti süüa ning belgia ja eesti rahvatantse kuueni hommikul...

-Päikeseline hingedepäev õunaraksus, mis kulmineerus neljateistkümne purgi bio-delikatess-õunamoosiga, mis autorite vahel vennalikult jaotamisele läks.

-Eelmine laupäev - ülla-ülla- taas Alpitripp, seekord (ikka ilma passita) läbi Shveitsi ja Austria, ülal juba miinuskraadid ja lumi. Pildid samas kohas vt eelmine post.

- Ja eilse päeva tippsündmus - mille boonuseks oli 8 tundi rongisõitu - reedab end allolevalt pildilt :




-Lõpp hea kõik hea-
:)

Kell läheneb kuuele ja mind oota veel asjaõigus, mis on - nagu actually - ka põõõ-neeeev!!!!