Kuni kesköise Konstanzi rongijaama perroonile astumiseni valdas mind kibe-valus koduigatsus. Kodus oli liiga hea. Aga Konstanz tervitas oma rahuliku maheduse ja sooja õhuga ning äratundmine, kui palju aimamatult toredaid hetki siin ees seisab, pühkis valu ära.
Jõudsime napilt viimase bussi peale. Bussi esiuksel seistes ei suutnud ma oma neljast kompsust korraga rahakotti leida. Minu eestikeelsele sellekohasele pobinale kostis minu tagant puhtas eesti keeles kajana :"
ma ei suuda oma rahakotti leida...". Vaatasime sellele, linnapildis harva ette tulevale napsusele parmule nagu naelutatult otsa, aga kuniks tema veel midagi pehme keelega, aga puhtas eesti keeles seletas, sulges buss uksed ja sõitis ära... Kuidas on üks eesti parm lennanud nii kaugele, pisikesse provintsilinna sveitsi piiri ääres, jäigi teada saamata...
Kodus oli sündinud jõuluime!!! Ma saavutasin jälle usu imedese ja headuse võitu iga loo lõpus!
Minu toa lakke oli tekkinud LAMP!!!!!!!!!! :) Oo, need pea 5 kuud ootamist tasusid end heldelt!:)
Ja seinale salajase võlukettakese juurde oli viimaks tekkinud instruktsioon, kuidas funktioneerib toa küttesüsteem. Salajased teadmised, mida on kuid saladuse katte all suust suhu jagatud (näiteks nagu radikate automaatne väljalülitus rõdu õhutusava lahtiolekul) on viimaks jõudnud avalikustamiseni.
Elagu valgus, elagu info kiire liikumine!!!!
Tegin täna poppi ja pigistasin endast keskpäevani viimase une välja. Rõduuks on avali ja 12 kraadi sooja tundub tegelikult palju soojem. Linnud siristavad kevadiselt ja kirssi meenutav põõsas maja ees, mis 19.detsembril lahkudes oli õide puhkemas, on nüüdseks üleni valgetes, tugevalt lõhnavates õiekobarakestes...
Hea on tagasi olla.
