Mademoiselle, siin on teie õng!

Eile õhtul kella 9 ajal, kui rannast koju sõitma tahtsin hakata, laiutas minu jalgratta esikummis tühjus. Miks ma nii kauaks randa jäin, see on muidugi omaette lugu. Slackline on selle erutavalt dünaamilise tasaakaaluspordi nimi, mis mind eile rohkest adrenaliinist taguva südamega kaheks tunniks õhu ja maa vahele kitsale kummirihmal käima utsitas. Ma olevat sündinud släklainer! Sellest muljetan veel pikemalt, kui ametliku slackline'i trenniga olen pihta hakanud.

Igatahes vedasin oma ratta täna ülikooli jalgrattatöökotta ja küsisin abitult naeratades kas nad mind aidata saavad. Mille peale sain vastuseks, et olgu ma lahke ja aidaku end ise. Naeratasin viisakalt selle nalja peale, plõksutasin ripsmetega ja küsisin üle, kas kui ma väga ilusti palun, kas siis teevad mu kummi terveks. Et tegu polnudki naljaga, taipasin alles hetkel, kui tüüp mulle tangid...ei...näpitsad...ei... kruvikeeraja....ei...poldikeeraja või midagi sellist pihku poetas ja ise kõrvalt õpetama hakkas. No ja siis 20minutit hiljem olin ma ise oma ratta sisekummi välja koukinud, augu ümbert liivapaberiga karedaks lihvinud, augu kummilapiga kinni liiminud, kuivamist oodanud, kummid täis pumbanud ja tagatipuks veel keti ka ise ära õlitanud.
Arve tuli 30 senti spets kummipaiga eest. Juhhhhuuuu.
Mu remondimehelikult õliste käte kõrval jäid valge pluus ja kuldsed kingakesed seejuures imeväel puhtaks.

Abivalmid on nad tõesti - kala küll ei paku, õnge aga küll.

No tshikid, teie oskate rattakummi parandada ;) ?

One of these Mornings...

you're gonna rise up singing....

You wish!
Ärkasin mitte Jamie Cullumi armastusväärse hommikumuusikaga, nagu plaanitud, vaid käreda uksekellaplärina ähvarduse peale. tundsin väljast tuleva jutukõmina ära - ust mitte lahti teha pole täna valikus. Sest kui sa kohe krapsti ukse peale ei torma, alasti või hambapesuvahus või kuidas iganes, siis nad tulevad enda võtmega sisse.

Tegin pähe oma kõige unisem-armsa näo ja palusin 20 minutit armuaega.
Tähtsad asjad eelkõige. Nagu ärkamine, tassike rohelisist teed ja blogimine :)


- 20 minutit on juba kuhjaga ümber. Teen minekut, kooli. Vannitoa torud, need põrgulised ju seina sees ei oota, panevad plagama, kui kohe jaole ei saa.

Küll lumi külmund, küll kärss kärnas

Osalt seetõttu, et tooli külge kleepuva higise pepu pärast vinguda,
osalt teie kadedaks ajamise kahjurõõmust,

aga stabiilselt 27 kraadiga a p r i l l i s koolis käia ei ole normaalne!

Juba praegu on peast nii soe olla, et et küündi mõtlema, kui palavaks siin järgnevatel kuudel minna võib....

Suveõhtu hurm

Õhtud on meeldivad, sest neis on rohkem õhku. Päeval on vaat et meeldivam jahedas ribidega hämardaratud klassiruumis.
Ka tänane õhtu on sulnis. Uksed avali. Päike loojub tuppa ja maalib seintele kuldseid mustreid.
Linnulaulu täiuslikkus raadio vastu välja vahetada näib absurdina. Tuppa voogab grillimise lõhnu,
luues mälupildi kodustest laupäevaõhtutest. Kellegi rõdul õõtsub laisalt võrkkiik. Kuskilt kostub kitarri tinistamist ja kuskilt vali naerupahvak.

Mina olen omandanud talutüdrukulikult liigpruuni jume, justkui oleks suvi läbi karjas käinud.
Ainult ilma kriimude ja sääsepunnideta. Üksnes vigastatud pöidlaga, kuid mitte Puniku taltsutamisest,vaid liigraevukast rannavõrkpallist poistega. Olen viimasel kahel ja poole kuul
heitnud endalt juura kurnava kihi, ning teinud peaasalikult mitte midagi (isegi Hispaania tripi kirjeldus lõppes enne, kui meie tõsised seiklused Valencias ning Ukuga edasi Lõuna-Hispaanias hääletades pihta hakkasid. Kui mõni fanaatik huvitub, siis selle leiate Uku blogist.


/Äkki tunned, et elad r o h k e m, oled loov kui muld,
üksteise silmist kui võetakse süütetuld./

Siinkohal teen sotsiaalset survet taotleval eesmärgil teatavaks, et homsest (millest juba ammu on saanud tänane) olen loov kui muld ja asun idandama magistitööd, mida paremal juhul krooniks sügiseks LL.M kraad.

Aga esmalt lähen uurin välja, mida loovat mu unenägudel pakkuda on...
ja muus osas - küll veel mitte päris kainenenud viimase aja liigheast elust -
pariisi tuulte elurõõmsa muretusega -

Ça va!

sakslased näitavad iseloomu

Introduction to English law.
Kaks tundi päevast ohverdan juba teist nädalat. Ohverdan, sest see on veel igavam kui meie......emm...ei tulegi meelde, et meil midagi nii igavat loetaks.
Samad näod, kes talvistes loengutes mind oma visadusega vaimustasid, erutusest värisevaid käsi poolteist tundi kõrgel hoides ja huultega kannatamatult juba õigeid vastuseid pobisedes - inglise õiguse loengus jonnivad :)

Lisaks sellele, et kahe nädala jooksul
1) pole tõusnud ühtegi kätt
2) küsitud ühtegi küsimust
3) olen lasknud Liisal korra oma allkirja võltsida
4) peale allkirjalehe möödumist algab auditooriumist väljahiilimine
leidis täna aset järgnev - kuidas võtta - monoloog või ka dialoog, kui lugeda auditooriumi reaktsiooni konkudentse vastusena:

Prof. Pearce: "Kes on siin ainult keeletunnistuse pärast, võite minna. Need, kes tunnevad inglise õigussüsteemi vastu veidigi huvi, jääge palun veel hetkeks, et arutada, mida me homses viimases loengus käsitleda võiksime!

Auditoorium voolas minutiga tühjaks. Ega minagi ülikooli au päästma ei tormanud.

Rand ootab!

Arbeit macht frei

(PS. seda ei maksa kunagi Saksamaal kõva häälega öelda, you know)

Täna pärastlõunal oli mu esimene PÄRIS päev peale proovipäevi linna keskplatsi superlukskihvtis kohvikus, kus hakkan nüüd keskmiselt kord nädalas suvist tsillimise raha teenima.

Kõik need toredad naeratused,
kohvid võileivad jäätised
terved ja katkised klaasid
tempo tempo tempo
ah juba 8 tundi pausita möödas
jäätist kooki koju kaasa? jaa, palun :)
ja täpp päeva i-le: lõõgastav tere-tulemast-shampus tiimi seltsis
värskes õhus tund enne südaööd.

OI kui väsinud on jalad,
KUI joovastavalt vaba on PEA, vahelduseks! :)

Pahupidi alkeemia

See tsitaat ei oleks tõenäoliselt mu tähelepanu äratanudki, kui ma poleks just hiljuti meie Hispi-reisi muljete kirjeldamisega pead vaevanud ja endale järjekordselt tunnistama pidanud, kui vaevaline ja siiski tulemusetu on muljetesegadiku hingest kinnipüüdmine ja kuidagigi rahuldavasse sõnavormi valamine.

Ma ei oskaks oma ängi tabavamalt sõnastada:

"What a gulf between impression and expression! That's our ironic fate - to have Shakespearean feelings and (unless by some billion-to-one chance we happen to be Shakespeare) to talk about them like automobile salesmen, or teen-agers, or college professors. We practise alchemy in reverse - touch gold and it turns into lead; touch pure lyrics of experience, and they turn into the verbal equivalents of tripe and hogwash."

The Genius and the Goddess, Aldous Huxley