njaa, t9si on, ei viimase ja praeguse posti vahe on pikaks veninud.
t9si on ka see, et mul siin t2pit2hti k2ep2rast ei ole.
Nagu n2dala eest sai 2rgatud Maaritsa kodus, ja magama mindud 24h hiljem Prahas, sai eile 2rgatud Konstanzi kodus ja magama mindud Genfis...
Avatud r9dult voogab sisse sooja hommikuv2rskust ning Genfi linnukesed laulavad Lausanne j2rve ja m2gede ilust. Muidu valitseb siinses aedlinnakus sulnis vaikus.
07.juuni
P2evast perega m2gedes
- Shveits tapab yhtemoodi nii m2gede ilu, virtsahaisu kui paduvihmadega.
Samas kui meil Eestis (kõlab vahelduseks nii palju toredamalt kui "teil Eestis") oli 30 kraadi kuuma , olid Shveitsis n2dalajagu v2ldanud paduvihmad meie eelnevalt valitud mägirajale lausa maalihked j2tnud. Hoolimata yritususest valida keelatud tee k9rvalt ringiga kulgev tee, l9petasime kogemata ikkagi paljakspyhitud mudaseinakute ees, omamata muud v9imalust, kui ronida hirmunult ja adrenaliinist värisevatena neljak2pukil rohututtide abil 50 meetrit seinakust yles...
Hoher Kasteni tipust matkasime edasi k9rgel piki ahelikku, millest tuldud poole j2i palavus ja p2ike, samas kui vahetul vastaskyljel flirtis m2eseljaga paks udu, keerutades meetrikese edasi, meetrikese tagasi - suutmata end siiski üle ahelikutipu võidelda - moodustades nõnda justkui noaga l9igatud uduseina.
5 tundi lummavaid t9use ja laskumisi köitis sedav9rd meeled, et k9igile j2i m9istatuseks, kust ja millal t9usis 2ikesepilv...
J2rgnevad kaks ja pool tundi on meenutades nii unen2oliselt syrreaalsed, ning võtavad kõhust õõnsaks isegi arvestades , et ma m9tlen enda jaoks mured alati muretumaks...
Kuhugi kaljunuki alla vihma m88dumist mitte ootama j22da oli ainu8ige, sest kahe aheliku vahele kinni j22nud tumemust pilv kavatses t9esti piisatumaks tyhjaks sadada.
Meie allatulek 2000 meetri pealt 900m peale kujutas endast libedaid kaljusid, libedaid puujuuri ja muda pidi rahulikku alla tormamist...mis kasvas yle kiiremaks tormamiseks, mida allapoole j9udsime ja mida suuremaks l2ksid meiega paralleelselt tormlevad m2giveed ning rohkem valla taevakraanid...pea kohal endiselt müristamas äike... varbad alpivihma-ja mudavanniseis saapais, jalge all ojad, mis matkaraja sängis voolates tähistasid teed allapoole...
Ja iga kord, kui püüdsime üksteise tuju üleval hoides naerda, et vähemalt on soe ning enam hullemaks minna ei saa - läks hullemaks :)
Korraga lõppesid vihmas külla suunavad teetähised, ja kuigi see all paistis, teed edasi ei läinud...
Jõudnud ühe mägitaluni, küsisin lüpsikutega laudast tuppa kiirustavalt poisilt, kuidas alla külla saab - mille peale poiss näitas käega otse maja eest algavat vaevumärgatavat rohtu tallatud rada. Küsisime, kas ohtlik pole, vihmaga ja nii - poiss vastu, et oh ei , kindlasti mitte.
Muidugi polnud see olematu rada võimsa äikesega võimsate puude all püstloodis alla minnes ohtlik - üksnes, kui olla seda sünnist saadik praktiseerinud :)
Mida õppisin :
- Ära kunagi naera, et enam ei saa hullemaks minna. Alati saab. Murphy seadus.
-Täna jumalat mõistuse eest panna jalga õiged matkasaapad, isegi kui tee peibutab alguses rahuliku asfaltiga keset alpiaasa.
-Pudel vett 2000m kõrgusel maksab täpselt 5 franki. Me seekord ei olnud nii targad, et õigete matkasellidena 5 minutit oodata, ja vihmakeebile vett koguda - kasvõi liitreid!
-2,5h surmahirmu ei kaalu üles viite tundi hingematvat ilmailu. Läheks iga kell uuesti.
-Kui end tagasisõidul läbielatust lobisema unustada ja jalg gaasil raskeks lasta, k2ib yhel hetkel out of nowhere v2rskendav v2lk, ja algab p9nev ootamism2ng, kas Shveits sirutab oma ahne aga 9iglase k2e Eestisse rahakoti j2rele....
-------------
Genfist ja järgevatest päevadest mõne aja pärast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar