Pizol - Challenge

Vaduzist, unelevast pisikesest maalilisest Vaduzist paari rongipeatuse kaugusel lõuna suunas asub Bad Ragaz. Sihtkoha sain muidugi alles hommikul kell 6.21 rongis istudes teada. Õhtul liikus jutt, et homme minnakse taas mägedesse, ja ma pikalt ei mõelnud. Sõpradelt humanitaarabi käigus saadud toidumoon (kohe näha, et ma sõjaaja laps ei ole, ei oska järgmist päevagi ette mõelda), korralik veevaru kaasa ja ..los!

Koha peal selgus, et gondel, millega tahtnuks esimesed 2 km tõusta, ei sõida. Seega kirjutasime oma plaanitud 5 tunnisele ringile+liustikul käigule veel 4 tundi tõusu ja 3 tundi laskumist otsa. Aritmeetiliste mõttepingutuste tulemusena selgus kohe, et kuskil tuleb improviseerima hakata.

3.5h hiljem olime oma matka plaanitud alguspunktis, 2200m Pizolhütis.



Üleval tulevad alati teistsugused mõtted. Üleval on mõttedki ülevad, ma ütleks isegi. Näiteks et kuidas 45 kraadisel nõlval, kus kasvavad peaasjalikult mingid naljakad ohakad, saavad lehmad nii lopsakad olla. Kuidas saab olla, et lehmad on lopsakamad kui rohi. Ja kui järgmine hütt on mitusada meetrit (absoluutidest räägime) allpool, siis kas mägi läheb Muhamedi juurde st lehm lüpsja juurde või lüpsja lehma juurde. Ja viimasel juhul, kuidas piim mäest alla saab? Sellised eksistentsiaalsed küsimused siis. Ahjaa, mõned neist said ka vastuse. Näiteks oli seal üleval sini-sinine järveke, mille ääres valitses sulnis vaikus ja õngitsejate rahulolevad nohinad, kuni meie ukrainlased otsustasid ujuma minna ja seejuures bravuurikalt sõjakisa tõsta. Kas teil tekkis ka küsimus, kuidas sinna 2200m kõrgusele kalad said? Kalamehelt sain vastuseks, et helikopteriga. Naersin natuke shveitsi kalamehehuumorit, aga siis tehti selgeks, et nagu päriselt kaa:) Kas shveitsis jääb midagi võimatuks? Oma papist tiinetest saavutustest rahamaitse väljajuurimine ehk?

Siis tuli lumi vastu. Ja mõned kaljuronijad. Ja päris palju kaljudelt alla jooksnud inimesi, kes istusid õhus, ja neil oli niitidega suur kaarjas tiib pea kohal. Mis selle nimi on? (Enesetapp on üks õigetest vastustest, aga mitte seda, mida mina otsin)


Kivid võivad nii põnevad olla. Näiteks leidsime püramiidse otsaga ideaalse odaotsa. Ja siis hõbekivi ja rauakivi. Ja osad kivid olid seda värvi, mille nime ma ei tea. Sellised pastelselt särava paradiisiranna rohelise värvi. Mõne üksiku kivi alt piilusid kõrvetava päikese ja terava tuule ees häbelikud miniatuursed alpiõiekesed, mida kõrgemale, seda harvem, kuni üldse mitte. Pilved päike ja tuul.Tsivilisatsioonis muutub kõik nii kiiresti, seal ülal aja mõistet nagu polekski. Või kui, siis aeg vuliseb, igal juhul ei tiksu. Aja vulina võiks leida veest, mis voolas salamisi kivide vahel sulavast liustikust järve. Helidest hellitab kõrvu ainult seesama veevulin ja tuul, mis päikese kõrvetuse salakavalat jahutab.

Liustiku otsas terendav tipp jäi minul vallutamata. Meil ei puudunud mitte üksnes teadmised, vaid igasugune arvestatav varustus nagu saapakassid ja kepid. Minu toigas oli mulle küll tore abimees sel kokkuvõttes 12tunnisel kõnnil, kuid liustiku-turvatesti tõenäoliselt ei läbiks.

Osa meie 7liikmelisest grupist läks ja tuli ka eluga tagasi, aga närve kulus liialt neid oodates. Mööda liustiku äärt ülesliikumine kujutas endast justkui moreeni-kivi-jääsegu linti mööda vastuvoolu ronimist, sest polnud ühtki punkti, mis paigal püsiks, kõik veeres ja varises kaasa. Tüki hirmuga pooleks tõusime ja veel suurema hirmuga laskusime. Uus katse jääd mööda polnud edukam, sest pikemalt allatulek võinuks lõppeda pidurdamatu kihutamisega avatud kiirevoolulise liustikujõe või jääga kaasaveetavate kivide suunas.

Liustiku alguspunkt läbi päikeseprillide:

Päeva lõpp vääriks veel omaette sissekannet. Mingil hetkel pidime endale aru andma, et me ei jõua enam samal päeval rongi peale. Rongijaama suunas liikumisel polevat targemate sõnul mõtet, kuna allpool tuleb läbida mets ja kuhu jõudmise ajaks on pime. Pakuti võimalust ööbida Pizolhüti tipus restorani põrandal. Haarasime kinni teisest võimalusest, liduda vastassuunas teisele poole mäge, kuna sealne rada on laiem, jookseb lagedalt ning seal avaneb võimalus bussiga meile vajalikku Bad Ragazi sõita. No ja siis me lidusime seitsmekesi, vahel serpentiinina lookleval rajal, muist aga otse. Kuskilt algasid üksikud hütid, kus talvel suusatajad end kosutada saavad. Esimeses "asulas", mis koosnes neljast majast, algas kitsuke aga sõidetav serpentiin. Kurtnud oma muret terrassil laupäevaõhtut surnuks löövale onklile, teatas ta, et võib meid aidata, kuna tuleme Konstanzist ja temagi on sakslane. (ei ole see võõras kohas ühtehoidmine teema ainult eestlaste teema midagi) Hütis leidis aset saksa kirikunoorte suvekool ja kahele poisile tehti ülesandeks meid heategevuse korras alla toimetada. Sõit kulges võideldes oksetõvega, sest laskumine, mille jalgsimineku pikkus 3h kanti, keerutas julmalt ussina mööda järsku mäenõlva...suutsin ennast koguda alles rongijaama ees pea purskkaevu vette pistmise järel. Ja ühtlasi lõi selgeks, kui erakordselt kirgas se päev oli. Viis korda sada pilti (umbes nii) hoolitsevad mälu eest. Hoidke alt, kui ma koju tulen!