Prahast Prantsusmaani, Shveitsist rääkimata.

Praha, duubel kaks samal müüril, 8 aastat hiljem
Marjonettnukkude pealinn

Lausa Lausanne ise

Õekesega õnnelikud
Prantsuse koskedemaal, Cascades du Herisson. Järgmist wet T-shirt pilti ei tule. Jah, sealt alt sai läbi.

4 kilomeetrit üle merepinna, igas suunas. Nagu juustest näha, on gravitatsioongi väiksem.
Head lambad ikka küll, et ühte tuppa kõik ära mahtusid.

Ekstreemsust rohkem kui frangi eest

10.juuni 2007

njaa, t9si on, ei viimase ja praeguse posti vahe on pikaks veninud.

t9si on ka see, et mul siin t2pit2hti k2ep2rast ei ole.

Nagu n2dala eest sai 2rgatud Maaritsa kodus, ja magama mindud 24h hiljem Prahas, sai eile 2rgatud Konstanzi kodus ja magama mindud Genfis...

Avatud r9dult voogab sisse sooja hommikuv2rskust ning Genfi linnukesed laulavad Lausanne j2rve ja m2gede ilust. Muidu valitseb siinses aedlinnakus sulnis vaikus.


07.juuni
P2evast perega m2gedes


- Shveits tapab yhtemoodi nii m2gede ilu, virtsahaisu kui paduvihmadega.

Samas kui meil Eestis (kõlab vahelduseks nii palju toredamalt kui "teil Eestis") oli 30 kraadi kuuma , olid Shveitsis n2dalajagu v2ldanud paduvihmad meie eelnevalt valitud mägirajale lausa maalihked j2tnud. Hoolimata yritususest valida keelatud tee k9rvalt ringiga kulgev tee, l9petasime kogemata ikkagi paljakspyhitud mudaseinakute ees, omamata muud v9imalust, kui ronida hirmunult ja adrenaliinist värisevatena neljak2pukil rohututtide abil 50 meetrit seinakust yles...

Hoher Kasteni tipust matkasime edasi k9rgel piki ahelikku, millest tuldud poole j2i palavus ja p2ike, samas kui vahetul vastaskyljel flirtis m2eseljaga paks udu, keerutades meetrikese edasi, meetrikese tagasi - suutmata end siiski üle ahelikutipu võidelda - moodustades nõnda justkui noaga l9igatud uduseina.



5 tundi lummavaid t9use ja laskumisi köitis sedav9rd meeled, et k9igile j2i m9istatuseks, kust ja millal t9usis 2ikesepilv...

J2rgnevad kaks ja pool tundi on meenutades nii unen2oliselt syrreaalsed, ning võtavad kõhust õõnsaks isegi arvestades , et ma m9tlen enda jaoks mured alati muretumaks...

Kuhugi kaljunuki alla vihma m88dumist mitte ootama j22da oli ainu8ige, sest kahe aheliku vahele kinni j22nud tumemust pilv kavatses t9esti piisatumaks tyhjaks sadada.
Meie allatulek 2000 meetri pealt 900m peale kujutas endast libedaid kaljusid, libedaid puujuuri ja muda pidi rahulikku alla tormamist...mis kasvas yle kiiremaks tormamiseks, mida allapoole j9udsime ja mida suuremaks l2ksid meiega paralleelselt tormlevad m2giveed ning rohkem valla taevakraanid...pea kohal endiselt müristamas äike... varbad alpivihma-ja mudavanniseis saapais, jalge all ojad, mis matkaraja sängis voolates tähistasid teed allapoole...
Ja iga kord, kui püüdsime üksteise tuju üleval hoides naerda, et vähemalt on soe ning enam hullemaks minna ei saa - läks hullemaks :)

Korraga lõppesid vihmas külla suunavad teetähised, ja kuigi see all paistis, teed edasi ei läinud...
Jõudnud ühe mägitaluni, küsisin lüpsikutega laudast tuppa kiirustavalt poisilt, kuidas alla külla saab - mille peale poiss näitas käega otse maja eest algavat vaevumärgatavat rohtu tallatud rada. Küsisime, kas ohtlik pole, vihmaga ja nii - poiss vastu, et oh ei , kindlasti mitte.

Muidugi polnud see olematu rada võimsa äikesega võimsate puude all püstloodis alla minnes ohtlik - üksnes, kui olla seda sünnist saadik praktiseerinud :)

Mida õppisin :
- Ära kunagi naera, et enam ei saa hullemaks minna. Alati saab. Murphy seadus.

-Täna jumalat mõistuse eest panna jalga õiged matkasaapad, isegi kui tee peibutab alguses rahuliku asfaltiga keset alpiaasa.

-Pudel vett 2000m kõrgusel maksab täpselt 5 franki. Me seekord ei olnud nii targad, et õigete matkasellidena 5 minutit oodata, ja vihmakeebile vett koguda - kasvõi liitreid!

-2,5h surmahirmu ei kaalu üles viite tundi hingematvat ilmailu. Läheks iga kell uuesti.

-Kui end tagasisõidul läbielatust lobisema unustada ja jalg gaasil raskeks lasta, k2ib yhel hetkel out of nowhere v2rskendav v2lk, ja algab p9nev ootamism2ng, kas Shveits sirutab oma ahne aga 9iglase k2e Eestisse rahakoti j2rele....

-------------

Genfist ja järgevatest päevadest mõne aja pärast...

Preisi kuningal külas

...Hohenzolleni lossis
Pikalt lobisemata -
kõrge oli,
ilus oli,
tuult oli,
väärt oli.

Alumisel pildil slovakkia kaksikkasuõega tudengilinnakese Tübingeni unise jõe kohal.

Ei ole nii, et astud sulle meeldival päeval kliinikust läbi, ja võid arvestada, et poole tunni pärast saad, 150 grammi sokulaadi kummaski põses, oma toimetusi jätkata.

Konstanzis haiglas verd vastu ei võeta. Punane Rist käib paar korda aastas ülikoolis ja teeb söökla ülemisest korrusest sõbralikult kaootilise laatsareti risti-rästi välivoodite ning kümnete hoolitsevate haiglaõdede-ja vendadega. Ja aega tuleb varuda. Sest kui sakslane haiglasse verd ei ole nõus andma minema (sellepärast pole ka verekeskust), siis sel päeval ollakse parema maailma nimel nõus tunni jagu järjekorras seisma.
Esimene järjekord, et ankeet täita. Teine järjekord, et su täidetud ankeedist andmed arvutisse sisestada. Kolmas järjekord, et arst, oma puidust ajutiste vaheseintega eraldatud kolmel ruutmeetril sööklalaua taga muuseumitarvikutega su vererõhku, pulssi ja temperatuuri mõõdaks. Viimase tarbeks kasutati metalltoru, mis kõrva aeti (!) :)

Uurib, kas ma olen piisavalt joonud.

Käsib vötta järjekorda, et suurest vaadist väsket kodust õunamahla juua, hea kui kaks, veel parem, kui kolm klaasi. Neljas järjekord, et vereproov anda ja teada saada, et jälle läks napilt õnneks, õige veidi veel ja oleks liiga kõrge hemoglobiiniga koju saadetud. Pihku pistetakse karbike vereprooviklaasikeste, paberite ja verekotiga, millega ennast viimasesse järjekorda istutada.
Uurib, kas ma olen piisavalt joonud.

Viiendas järjekorras loob korda tegelikult vanem punaste pükstega punase risti samariitlane, kes unustab ära, millal keegi tuli ja kust ruumi keskel kaootiliselt paiknevatelt toolidelt keegi järgmisena vabanevale välivoodile pääseb. Väljas sabistab vihma ja vaade järvele mattub udu sisse. Võetud veri vedeleb akna all sööklalaual neljas erinevas hunnikus.

Vereandmine möödub ühe Moskva vanaprouast haiglaõe jutuvadina saatel.
Uurib, kas ma olen piisavalt joonud.

Ta elab juba 12 aastat saksamaal. Vanemal ajal meeldis talle veeta puhkust Pärnus ja Tallinnas, kus ta ööbis Viru ja Olümpia hotellis. Pronkssõduri teemat, mis tal keelel sügeles, ma parem kommenteerima ei hakanud. Küllap tal on oma arusaam ja minu seisund, nõel veenis, ei olnud just olukorda soosiv.

Käsi kinni seotud, tuleb üks hallipäine härra Headus ise, kes võtab su kodinad ühte kätte, hoides teisega su ümbert kinni, ning talutab su laua äärde istuma.

Enam ei küsita, kas olen piisavalt joonud. Laual on värske mahl.

Pihku pistetakse defitsiidiajastu nägu toidutalong. Jackpot - 5 eurone tudengisöökla lõunasöök. Juhhuu:)

Järeldused tänasest päevast:

1) Uutes kohtades käi kultuurielamuse saamiseks võimaluse korral kirikus ja verd andmas.
2) sakslasel on mingi teema joomisega.

3) Euronõuded, mis need on? Lähim kraanikauss oli mitu korrust allpool. Aga inimlikkus ja lihtsus ja tunne, et oled aastakümnete taguses laatsaretis - oli lummav!

4) Punase Risti vinge käekell on täpselt ühe liitri vere kaugusel ehk kaks korda tuleks veel verd anda.

5) Homme sööklas priiskame!

Võrkpall on võrr-rratu

tänase päeva kümme käsku

- 28 kraadi
-rand
-päike
-pall
-võrratult raevukas mänguseltskord
-päikesekreem (peale kaht korda naha maha ajamist hakkab kohale jõudma)
-kõrvetav liiv talla all
-ja liiv bikiinides
- ning jahutav suplus peale igat matši
-(ja kümnes käsk) - talita mõõdukalt - oeh - tagasi lugema!

Deja vu meie hispi päevilt... Family Guy esituses


Brian: Hola, me llamo es Brian ... Nosotros queremos ir con ustedes.. uhhhh ...
Bellboy (Spanish): Hey, that was pretty good, except when you said "me llamo es Brian," you don't need the "es," just me llamo Brian.
Brian: Oh, oh you speak English!
Bellboy (sigh): No, just that first speech and this one explaining it.
Brian: You .... you're kidding me, right?
Bellboy (Spanish): Que?

Oh yeah, that was so...us
:)

üks..kaks...kolm...katoliiklaseks

See 4-kuune jõmm Felix, mu tuutori titt, sai minu valvsa pilgu all linna toomkirikus ristitud :) ,

titt oli väga rahul,

ja meie Lukasega ka, kõhud kooki täis...

Volbriõhtu Konstanzi moodi...

....oli tegelikult volbriõhtu eesti moodi.

18 eestlast, kusjuures see polnud veel meie Konstanzi sotsiaalne kapital täies koosseisus.

Rannast grillimast aeti küll politsei poolt 35 eurose trahvi (per Nase) ähvardusel minema, kuid lõppkokkuvõttes oligi ühika all murul kõik käe-jala juures.

Seega järgisime Eesti Vabariigi Valitsuse üleskutset JÄÄDA KOJU OMADE SELTSI ja mitte minna linna peale läbustama,

ning jõime mõõdukalt kaine volbriõhtu terviseks Eestis!

Mademoiselle, siin on teie õng!

Eile õhtul kella 9 ajal, kui rannast koju sõitma tahtsin hakata, laiutas minu jalgratta esikummis tühjus. Miks ma nii kauaks randa jäin, see on muidugi omaette lugu. Slackline on selle erutavalt dünaamilise tasaakaaluspordi nimi, mis mind eile rohkest adrenaliinist taguva südamega kaheks tunniks õhu ja maa vahele kitsale kummirihmal käima utsitas. Ma olevat sündinud släklainer! Sellest muljetan veel pikemalt, kui ametliku slackline'i trenniga olen pihta hakanud.

Igatahes vedasin oma ratta täna ülikooli jalgrattatöökotta ja küsisin abitult naeratades kas nad mind aidata saavad. Mille peale sain vastuseks, et olgu ma lahke ja aidaku end ise. Naeratasin viisakalt selle nalja peale, plõksutasin ripsmetega ja küsisin üle, kas kui ma väga ilusti palun, kas siis teevad mu kummi terveks. Et tegu polnudki naljaga, taipasin alles hetkel, kui tüüp mulle tangid...ei...näpitsad...ei... kruvikeeraja....ei...poldikeeraja või midagi sellist pihku poetas ja ise kõrvalt õpetama hakkas. No ja siis 20minutit hiljem olin ma ise oma ratta sisekummi välja koukinud, augu ümbert liivapaberiga karedaks lihvinud, augu kummilapiga kinni liiminud, kuivamist oodanud, kummid täis pumbanud ja tagatipuks veel keti ka ise ära õlitanud.
Arve tuli 30 senti spets kummipaiga eest. Juhhhhuuuu.
Mu remondimehelikult õliste käte kõrval jäid valge pluus ja kuldsed kingakesed seejuures imeväel puhtaks.

Abivalmid on nad tõesti - kala küll ei paku, õnge aga küll.

No tshikid, teie oskate rattakummi parandada ;) ?

One of these Mornings...

you're gonna rise up singing....

You wish!
Ärkasin mitte Jamie Cullumi armastusväärse hommikumuusikaga, nagu plaanitud, vaid käreda uksekellaplärina ähvarduse peale. tundsin väljast tuleva jutukõmina ära - ust mitte lahti teha pole täna valikus. Sest kui sa kohe krapsti ukse peale ei torma, alasti või hambapesuvahus või kuidas iganes, siis nad tulevad enda võtmega sisse.

Tegin pähe oma kõige unisem-armsa näo ja palusin 20 minutit armuaega.
Tähtsad asjad eelkõige. Nagu ärkamine, tassike rohelisist teed ja blogimine :)


- 20 minutit on juba kuhjaga ümber. Teen minekut, kooli. Vannitoa torud, need põrgulised ju seina sees ei oota, panevad plagama, kui kohe jaole ei saa.

Küll lumi külmund, küll kärss kärnas

Osalt seetõttu, et tooli külge kleepuva higise pepu pärast vinguda,
osalt teie kadedaks ajamise kahjurõõmust,

aga stabiilselt 27 kraadiga a p r i l l i s koolis käia ei ole normaalne!

Juba praegu on peast nii soe olla, et et küündi mõtlema, kui palavaks siin järgnevatel kuudel minna võib....

Suveõhtu hurm

Õhtud on meeldivad, sest neis on rohkem õhku. Päeval on vaat et meeldivam jahedas ribidega hämardaratud klassiruumis.
Ka tänane õhtu on sulnis. Uksed avali. Päike loojub tuppa ja maalib seintele kuldseid mustreid.
Linnulaulu täiuslikkus raadio vastu välja vahetada näib absurdina. Tuppa voogab grillimise lõhnu,
luues mälupildi kodustest laupäevaõhtutest. Kellegi rõdul õõtsub laisalt võrkkiik. Kuskilt kostub kitarri tinistamist ja kuskilt vali naerupahvak.

Mina olen omandanud talutüdrukulikult liigpruuni jume, justkui oleks suvi läbi karjas käinud.
Ainult ilma kriimude ja sääsepunnideta. Üksnes vigastatud pöidlaga, kuid mitte Puniku taltsutamisest,vaid liigraevukast rannavõrkpallist poistega. Olen viimasel kahel ja poole kuul
heitnud endalt juura kurnava kihi, ning teinud peaasalikult mitte midagi (isegi Hispaania tripi kirjeldus lõppes enne, kui meie tõsised seiklused Valencias ning Ukuga edasi Lõuna-Hispaanias hääletades pihta hakkasid. Kui mõni fanaatik huvitub, siis selle leiate Uku blogist.


/Äkki tunned, et elad r o h k e m, oled loov kui muld,
üksteise silmist kui võetakse süütetuld./

Siinkohal teen sotsiaalset survet taotleval eesmärgil teatavaks, et homsest (millest juba ammu on saanud tänane) olen loov kui muld ja asun idandama magistitööd, mida paremal juhul krooniks sügiseks LL.M kraad.

Aga esmalt lähen uurin välja, mida loovat mu unenägudel pakkuda on...
ja muus osas - küll veel mitte päris kainenenud viimase aja liigheast elust -
pariisi tuulte elurõõmsa muretusega -

Ça va!

sakslased näitavad iseloomu

Introduction to English law.
Kaks tundi päevast ohverdan juba teist nädalat. Ohverdan, sest see on veel igavam kui meie......emm...ei tulegi meelde, et meil midagi nii igavat loetaks.
Samad näod, kes talvistes loengutes mind oma visadusega vaimustasid, erutusest värisevaid käsi poolteist tundi kõrgel hoides ja huultega kannatamatult juba õigeid vastuseid pobisedes - inglise õiguse loengus jonnivad :)

Lisaks sellele, et kahe nädala jooksul
1) pole tõusnud ühtegi kätt
2) küsitud ühtegi küsimust
3) olen lasknud Liisal korra oma allkirja võltsida
4) peale allkirjalehe möödumist algab auditooriumist väljahiilimine
leidis täna aset järgnev - kuidas võtta - monoloog või ka dialoog, kui lugeda auditooriumi reaktsiooni konkudentse vastusena:

Prof. Pearce: "Kes on siin ainult keeletunnistuse pärast, võite minna. Need, kes tunnevad inglise õigussüsteemi vastu veidigi huvi, jääge palun veel hetkeks, et arutada, mida me homses viimases loengus käsitleda võiksime!

Auditoorium voolas minutiga tühjaks. Ega minagi ülikooli au päästma ei tormanud.

Rand ootab!

Arbeit macht frei

(PS. seda ei maksa kunagi Saksamaal kõva häälega öelda, you know)

Täna pärastlõunal oli mu esimene PÄRIS päev peale proovipäevi linna keskplatsi superlukskihvtis kohvikus, kus hakkan nüüd keskmiselt kord nädalas suvist tsillimise raha teenima.

Kõik need toredad naeratused,
kohvid võileivad jäätised
terved ja katkised klaasid
tempo tempo tempo
ah juba 8 tundi pausita möödas
jäätist kooki koju kaasa? jaa, palun :)
ja täpp päeva i-le: lõõgastav tere-tulemast-shampus tiimi seltsis
värskes õhus tund enne südaööd.

OI kui väsinud on jalad,
KUI joovastavalt vaba on PEA, vahelduseks! :)

Pahupidi alkeemia

See tsitaat ei oleks tõenäoliselt mu tähelepanu äratanudki, kui ma poleks just hiljuti meie Hispi-reisi muljete kirjeldamisega pead vaevanud ja endale järjekordselt tunnistama pidanud, kui vaevaline ja siiski tulemusetu on muljetesegadiku hingest kinnipüüdmine ja kuidagigi rahuldavasse sõnavormi valamine.

Ma ei oskaks oma ängi tabavamalt sõnastada:

"What a gulf between impression and expression! That's our ironic fate - to have Shakespearean feelings and (unless by some billion-to-one chance we happen to be Shakespeare) to talk about them like automobile salesmen, or teen-agers, or college professors. We practise alchemy in reverse - touch gold and it turns into lead; touch pure lyrics of experience, and they turn into the verbal equivalents of tripe and hogwash."

The Genius and the Goddess, Aldous Huxley

Reisijutte maalt ja merelt vol 2

Teel tule-ja paugu-mekasse peatusime Tarragonas. Rooma varemetega uhkeldav roomlaste koloonia omaaegne pealinn kaunil Vahemererannal lõi oma ehedusega pahviks. Ja ka võrdlemisi uued ehitised lõhnasid antiigi järele, olles laotud second-hand ehitusmaterjalist ehk - rooma varemetest saadud kiviblokkidest! Salapärased siseõued ja närvekõditavad hetked kummitusi passides. Ülilõbus Märt, kes meid lahkelt enda juurde ööseks võttis, teadmata sel hetkel veel, et tema 4 hispaanlannast korterikaaslast teda selle eest hiljem mehe moodi sugema hakkavad. Suurepärased ahjukartulid ning sangria veiniga, sangria õllega ning eventually õlu veiniga….Järgnevat kommenteeris Uku: Nii me siis veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata.

*Geniaalne otsereportaaz Märdilt koju jõudes:“ Tundub uskumatu, et selles korteris on praegu koos minuga 6 täiesti hullu eesti inimest, kordumatu hetk Tarragonas Carrer Fortuny 4. korteris. ja nüüd tahatakse veel mind minu voodist välja ka visata ja elekter on kaa ära.. Aga ikkagi on see olukord minu jaoks rohkem kui positiivne, vist üle päris mitme aja olen ma koos inimestega, kelle peaaegu igast ka kõige mõttetumana näivast fraasist võin täielikult aru saada, peaaegu.....nii et kõik on hästii“

Nüüd tõesti jätkub Valencia sündmustega…

Reisijutte maalt ja merelt

Siinkohal rõõmustan teid kokkuvõttega meie reisikokkuvõttest ehk kokkukokkuvõttest, sest püüdke teha matemaatiline tehe, kui palju ideid, arvamusi, nalju, kriitikat, lollusi ja nilbusi suudavad produtseerida 5 ülearenenud suuvärgiga loomingulist tegelast

8 päeva jooksul sünergia kõditavas õhkkonnas ning arvukates uusi elamusi pakkuvates sihtpunktides. Meie tripist valmis poole bakalaureusetöö mahtu reisijutt, mida mõistetavalt on täielikul kujul au vaid osalistel endil lugeda.

Destination Barcelona

Igal juhul sai kõik alguse teisipäeval 13.märtsil Barcelonast, mil Stiilse Viisikuna tõttasime appi meie Hospitalityclubi võõrustajatele. Olgugi, et mööbel, plaadikogu ja enamus kunstist pärines väidetavalt prügikastist, oli korter oma päikeseliste rõdudega ja vaatega tänavale (ning hea ilmaga merele) eriti lahe ja vajas tegelikult ainult Mr.Properi karmi kätt köögis ning usinat Poltergeisti, kes asjad tagasi nende kohtadele tõstaks. „Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoing’ult“. Igal juhul tasub pererahval see hospitalityclubi värk selgelt ära, sest oma 3 päeva mõnusa äraelamise nimel kokkasime ja kraamisime - ning küllap jätkasid peale meid järgmised külalised, sest praktiliselt mitte kunagi kodus olevatel kodustel ei paistnud võtme jagamisest ja köögis mässavatest võõrastest suuremat asja olevat. Kui siis ainult kahjutunne, et väärt kanepi toast välja tuulutasime.

Igal juhul mahub Barcelona kolme päeva nii head kui halba, minu sokulaadist Märtsijänes, kes kotis mu asju valvas, tegi haltuurat ja lasi mu raha ning dokumendid juba esimesel õhtul ära varastada. Samas kui on karmavõlg siis on karmavõlg ning väidetavalt oleks see minuga niikuinii juhtunud.

Ööpimeduses Sagrada Familia kirik, see detailidest kobrutav muinasjutuline pühamu, mis kunagi valmis ei saa ning paganlikele eesti noortele pigem suursugust kraanamuuseumi meenutab – kuivõrd kraanatornid kõrgusid taevatreppidena kõrgemal tornidest..

Hommikune riisipuder ning päikseline lebo meie katusekorteri rõdul. Mäki jäts ja seinal kutsuv hispaania versioon reklaamlausest: Do you wanted? Amelemine jalutussillal ning unustamatu sillerdav fotoseeria erinevates poosides. Spagetid ja siesta. Õlled, mis – nagu pärast joomist selgus – olid alkoholivabad. Palju veini sangriaga, ja sangriat veiniga. *Uku, kelle jalalabad on Liisa peos: "Ma peaks ka ikka reikit õppima sellega on väga hea tüdrukutele muljet avaldada"'

* Gloria, võõrustaja: „Mida, te käite Saksamaal suvel koolis, see ainus soe aeg, mis teil seal on? Meie Ukuga vastu - eino, septembriski on veel soe, no pluss 25 kraadi. Hispi tüdruk: 25 on külm. Soe on pluss 50 kraadi. Liisa: 50 kraadi...see on meil Eestis ...sauna.

Jälle riisipuder. Mõned kuulsad majad, mõned vähem kuulsad majad, mõned majad, mille kohta keegi midagi eriti ei teadnud – muretu „ca va!“ – küll pärast kodus järgi googeldad. Skisofreeniliste näppudega (päeval tarduvad oksteks, kavalad) puud.

*Parc Güell, võrdselt võrratu nii õhtupoolikuses esmamuljes kui järgmisel päikesetõusul inimtühjana.

*Liisa: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"

*Kevadkollektsioon 2007 fotosessioonil featuring külalismodellid Märt Tarragonast ja Külli Konstanzist ning kivistunud ilme ning külma kõhuga giga-modell Sisalik.

* kuulsa hangu(i?) mängija värskeõhukontsert. Hang, muide, EI OLE üldlevinud seisukohtade kohaselt mitte Eesti aiatööriista juurtega vana Aafrika rahvuspill, vaid šveitsis alles hiljuti leiutatud musikaalne jurakas. Huvilised leiavad lisainfot http://www.oddmusic.com/gallery/om16250.html

Öine lumm Plaza Espanyalt ning vemmeldav veri hispaania-iisraeli jalgpallimatsilt 55 000 pealtvaataja-staadionil.

* Pidutsema me traditsioonilistesse Barcelona ööklubidesse seekord ei jõudnudki jah... sellised mölluloomad olemegi!

Jätkub palverännakuga Valencia tulefestivalile

Ja rohkem veel:
http://new.photos.yahoo.com/xeniazh/albums - KevadkoLektsioon

Destination Barcelona -

-Tarragona - Valencia - Altea - Cabo de Palos - Almeria - Matril - Granada - Malaga

ehk 11 päeva ja 1430 km Vahemere rannikut - TEHTUD!

AGA nagu nad ütlevad -

destination is not a place, but a NEW WAY OF SEEING things-



The way we saw things - esialgu Tajo piltidena üleval http://penlonely.planet.ee/foto/07hispaania/index.html

Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks,
või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama*:)
*Ise mõtlesin välja.

Tuled kell 5 hommikul koju...

...viskad suitsused riided rõdule kainenema,
lased multivitamiinitabletil klaasitäide vette sulpsatada,
janust nõrkevana jälgid selle kihisemist ja näed kurja vaeva, et selle sulamiseks vajalikud 10 sekundit veel ära oodata suuta.

Hellitaks kurnatud kõrvu rahuliku öömuusikaga...Aga "varajast ärkajat tervitab Vikerhommik!" "Põhimaanteed on lörtsist puhtad!" "Osama bin Laden sai 50 aastaseks juhul kui ta veel elus on!" "Laulab Linda." Võib rahulikult magama minna, vähemalt täna on maailm ikka veel ühes tükis.
Tere hommikust, Eesti!
Head ööd, Konstanz!