See hooletu hunnik kasekese kommipaberitest...

..mu kirjutuslaual, see sobib parasjagu niii hästi mu rohelise toaga ja toob kodu mõne tuhande kilomeetri kauguselt siia samma lauanurgale - et mul pole südant seda segadust paberikorvi kupatada.
Hunniku suuruse järgi hinnates võiks pakkuda kuni poolt kilo. Ei minegid süümepiinu, isegi arvestades tuleva nädala Hispaania trippi ja sealselt peaaegu-bikiini-hooaega. Mis seal siis ikka. Kommid olid pattu väärt. Nüüd seedin mõnuga unustamatuid mälestusi eelmisest nädalast perega Austrias suusatamas. Kodused on asendamatud. Vähestega saab nii ehedalt mina ise olla, ja nii hingetoitvalt kõike toredat jagada, et jagatud rõõmust mitte kaks, vaid korraga kolm rõõmu saab. Ainult Anneli oli puudu...

10 ja 12h teelolekut möödusid seekord märkamatult ja väga toredate mõtete, tujude ja vestluste saatel (sinnateel ma ühest minuga samas kupees reisinud väänikust suurt aru ei saanud, aga no arvestades, et ta emme ka mitte, siis pole suurt lugu. Minu eestikeelsele sõpruse sobitamisele vastas ta omapoolse usaldusavaldusega - mu saabaste sisse näkileiva pudistamisega.)

Salzburg. Õhus on mägesid. Schladming. Pisike linnake ja veel rohkem mägesid. Poeke, kus antakse kaasa kiiver ja lubatakse lahkelt kunagi teinekord raha tuua. Dachstein, Katusekivi, kõige rohkem mägesid, liustik 3000m kõrgusel ja hõredamast õhust joovastavalt ringlev pea. Ja kõige kallimad sinu vaimustust jagamas. Ja tuul, kiire ja vihane. Metsik lumi, mis jätab ainukeseks võimaluse off-piste laadseks mäest-alla-kogemuseks. Mäletada on palju. Ja need rohelised kommipaberid, need võivad tegelikult ju veel natuke aega rohelisel lauakattel roheliste eile istutatud võrsete seltsis vedeleda ja totter- toredalt sentimentaalset kodu ja kevade tunnet kiirata...

Ho Narro!

Pole imestada, et blogielu jälle soiku on jäänud.
Põhjuseks nüüdseks seljatatud eksamid (42 APi haaaa:), Peetri siinolek ja kohalik nädal aega väldanud Läbu suure tähega, millest Konstanz nüüd vaikselt taastuma hakkab.

Fastnacht tähendas nädal aega fantaasiarohkeid ja külluslikke maskeeringuid, mida ei kandud mitte ainult üksikud jobud, vaid KOGU LINN, majad ja aiad ja tänavad ja vaateaknad kaasa arvatud... Ho Narro!

Kui linn paar nädalat enne salapäraselt närtsukettidesse mattuma hakkas ja pisikesed lapsed minu ühikauksest 30 meetri kaugusel lasteaia hoovis päev läbi trumme põristades ringmänge õppisid, samas kui mina paaniliselt süveneda üritasin, ei saanud ma ometi selle epideemia ulatuslikkusest veel päriselt aru. Vähemalt mitte enne eelmise neljapäeva ööd napilt peale kella 5 , kui tõde mu sügava une faasi trummide, lehmakellade, trompetite, häiresignaalide ja vilededega sisse raiuti. Ja see oli alles esimene rongkäik nende paljude järgmiste hulgas.... Ho Narro!

Ja kogu nädalase tralli üllaks eesmärgiks, nagu juba aastasadu, on talve minemapeletamine,

mis, hakka või uskuma, tõesti töötas, sest päikest jagus terve nädala põskede õhetamiseks ja kohati täitsa lühikesteks varrukateks.... Ho Narro!

Edevuse laat Ülikooli rektor - Ülemnarr
Ülikooli juures neljapäeva hommikul.


































Minu ameti-narrid,
Kevaded

Peale selle, et ma riigiõiguse eksamieelsel ööl saksa põhiseaduse põlema panin...

...ei juhtnud kuni üleeilseni midagi märkimisväärset.

Reede aga...hoolimata sellest, kui arvel iga minut praguses eksamikeerises on - sellest peab lihtsalt kirjutama!

Hochjoch Montafon suusakeskus (Austria), ülikooli korraldatud tripp,

lumeolud - super
seltskond- super-super
ilm - kuni miinus 15, igatahes nii külm, et kaamera pilti ei teinud; särav-sillerdav päike ennelõunal, lumesadu pärastlõnal,

suusad -old-old-school, aga oma 20 euri kindlasti väärt
lõuna - igati väärt spaghetti bolonese+ apfelstrudel
muidu fun -maailma pikim suusatunnel (pool kilomeetrit läbi mäe), pikim järjest laskumine 12km

Issanda loomaaed

Vaatad vasakule - ajude raginat on k u u l d a - laual virvendavad kümned numbritega täidetud ruudustikud - "Võtame selle sümmeetrilise maatriksi ja..."

Vaatad paremale - seal küll midagi ei ragise - surfame-surfame-surfame KODUROTTIDE foorumis! - ei tea, kas ongi mida ragistada?


Ja ise....Déjà vu... tagasi seal, kus juba nelja aasta eest oldud - riigiõigus- tume ja sügav - kui tookord s u p l e s i n selles, siis seekord u p u n...

Konstanzi jõuluime!

Kuni kesköise Konstanzi rongijaama perroonile astumiseni valdas mind kibe-valus koduigatsus. Kodus oli liiga hea. Aga Konstanz tervitas oma rahuliku maheduse ja sooja õhuga ning äratundmine, kui palju aimamatult toredaid hetki siin ees seisab, pühkis valu ära.

Jõudsime napilt viimase bussi peale. Bussi esiuksel seistes ei suutnud ma oma neljast kompsust korraga rahakotti leida. Minu eestikeelsele sellekohasele pobinale kostis minu tagant puhtas eesti keeles kajana :"ma ei suuda oma rahakotti leida...". Vaatasime sellele, linnapildis harva ette tulevale napsusele parmule nagu naelutatult otsa, aga kuniks tema veel midagi pehme keelega, aga puhtas eesti keeles seletas, sulges buss uksed ja sõitis ära... Kuidas on üks eesti parm lennanud nii kaugele, pisikesse provintsilinna sveitsi piiri ääres, jäigi teada saamata...


Kodus oli sündinud jõuluime!!! Ma saavutasin jälle usu imedese ja headuse võitu iga loo lõpus!
Minu toa lakke oli tekkinud LAMP!!!!!!!!!! :) Oo, need pea 5 kuud ootamist tasusid end heldelt!:)
Ja seinale salajase võlukettakese juurde oli viimaks tekkinud instruktsioon, kuidas funktioneerib toa küttesüsteem. Salajased teadmised, mida on kuid saladuse katte all suust suhu jagatud (näiteks nagu radikate automaatne väljalülitus rõdu õhutusava lahtiolekul) on viimaks jõudnud avalikustamiseni.
Elagu valgus, elagu info kiire liikumine!!!!


Tegin täna poppi ja pigistasin endast keskpäevani viimase une välja. Rõduuks on avali ja 12 kraadi sooja tundub tegelikult palju soojem. Linnud siristavad kevadiselt ja kirssi meenutav põõsas maja ees, mis 19.detsembril lahkudes oli õide puhkemas, on nüüdseks üleni valgetes, tugevalt lõhnavates õiekobarakestes...

Hea on tagasi olla.

aga meil Eestis...

Suitsune vanalinna kõrts neljapäeva õhtul. Kümmekond too-old-to-die-young õllekõhtudega stammkundet veeretavad leti ääres juttu, õnnekannud nina all.

Korraga astub sisse blond piiga ja nõuab pikemalt järelemõtlemata pitsi viina. Puhtalt.
Ja võimaluse korral musta pipart ka palun. Kõht valutab.

Jutuvadin katkeb ja kümmekond silmapaari pööravad pilgud piiga suunas. Baarman usutleb piigat, kas too saab aru, mida teeb, ning soovitab piima - kuid täidab ometi kõhklevalt palve.

Põhjani.
Öäkkkkk.

Vanamehed muigavad ja baarman palub piigal pikemaks pidama jääda ja tõestada, et tegemist pole ebauskliku rituaali vaid töötava rahvameditsiiniga.

Juba sulgub uks aga väljastpoolt ja kõhuvalu jääb kõrtsi. Türgi restoranis salakavalalt maitsvate türgi spetsialiteetidega alanud õhtu jätkub muretult joovastavalt mõnusa improteatri ning soul-funk-reggae elava muusika ning heade sõprade seltsis.

Plan to be spontaneous tomorrow

Reedel teatrist tulnuna maandusime Radimi juures, sest tema hõõgveini varudes ei tule kunagi kahelda. Ja kell 1öösel olime end nii spontaanseks suutnud juua, et otsustasime Ukuga esimese rongiga hommikul nädalavahetuseks Münchenisse sõita.

Kell 7am, magamiskott ja silma all kott,
neli pool tundi rongisõitu,
ja olime Lõuna Saksamaa (itaallaste poolt vallutatud) jõulushopingu mekas

Birks ja Külli olid seal juba neljapäevast alates, ja poode jätkus kauemaks.....

...kellele seest,


ja kellele väljastpoolt vaateaknaid.














Ja öö veetsime, tänu Uku sarmile ja suhetele, Müncheni äärelinna luksulikus eramus pehmeis antiikvoodeis:)

Reporter - nädala kokkuvõtted teie ees

Mõned verstapostid, et kaduva aja voolu kuidagigi märgatavaks teha

-Teisipäev, Bundesgerichtshof (Saksa Liidukohus) = meie Riigikohus
väljasõit kell 4AM, et saada osa miljonieurosest vaidlusest.... kruvimudeli üle, mis kulges rahulikult ühegi õigusliku küsimuseta, kõrgeauliste ekstsellentside ees koukis 80aastane lilliputist onkel punasest ratastega reisikohvist välja akutrelli ja kruvid.....ja läks andmiseks:) Ma pole kindel et keegi meist aru sai, miks siis Jaapani patent siiski erineb, aga need hetked olid päikesekiir ülejäänud unesegasesse viite istungitundi!

-Kolmapäev - NikolausipäEV!!!!! Nikolaus, religioossed selgitused kõrvale jättes, on vana, kes toob pakke ja nõuab luuletusi. Ja välistudengitele korraldati hilisel pärastlõunal jõulupidu rohkete suupistete, voolava hõõgveini ja kingitustega! Loodetavasti leiavad ka Jõuluvana ja Näärivana, et olen siiski hea laps olnud ja küll küllale liiga ei tee:)
Kell 18.15 alanud loengusse jõudsin poole pealt ja glögist mmmmmmmmmmõnusalt suriseva peaga!

-Neljapäev - eestlastega jõululaadal hõõgveinitamas ja kohalikke suupisteid mekkimas

-Reede - üle mõistuse naljakana tuntud improvisatsiooniteater
-millegi hea ootuses-

Countdown: kojutulekuni 12 päeva

Another given Sunday Part 2

Oma põhjamaisuses kogesin täna (meeldivat!) ebakõla looduse ja konventsionaalse arusaamise vahel esimesest advendist:)

Päike-päike-päike, ereroheline muruvaip, mööda maja seinu üles ronivad kunst-jõuluvanad, viimased detsembrisse ära eksinud punased roosid, jõululaat, päikeses sillerdav järv ja rõõmsad mäetipud, "laaaast Christmas, I gave you my heart..."

Veetsin kaks tundi järve äärt mööda sörkides, kõrvus saksa ja prantsuse raadiote lakkamatu jõulumuusika, kissitavais silmis terav päike, suus naeratus vastuseks kõigi vastutulevate perede õnnelikele naeratustele...





Poiste ehtimiskatsetuse rahulolev ohver:)

Six feet under

29.november
Forensic autopsy study trip, Freiburg

Nõrganärvilistel (Katre, võid minna kööki võileibu tegema) alljärgnev vahele jätta....

Autopsia ehk post-mortem examination of a corps ehk lahkamine


...Kohtuarst valmistas meid seinasuuruste võigaste slaididega lahkamiseks ette. Miks valivad kärbsed munemiseks kõige meelsamini laiba kõrva,-nina,-silma- või suuõõne? Sest nad hoolitsevad suurt emaarmastust üle näidates oma järeltulijate toidu ja niiskusevajaduse rahuldamise eest.
Kuidas saada aru, et hiir on põske näksimas käinud enne või pärast surma? Verd ega haava ei ole, vaid üksnes tahke valge lohuke põses. Kümned valemid tahvlil, seletamaks erinevate gaaside ja muude ühendite moodustumist surmajärgselt...

Ma juba kujutasin ette, mis sealt kinnisest uksest neljal rattal varsti ruumi sisse sõidutakse, ning surusin instiktiivselt salli nina ette...

Kui aeg nii kaugel oli, hakkas ukse vahelt, varbad ees, paistma ideaalne noore naise keha. Sale, ideaalses vormis, päevitunud, stiiliselt raseeritud. Esteetilisuse mõõdupuu. See ei saa ju olla...

Selgus saabus, kui ukse vahelt noore naise pea paistma hakkas. See tähendab, midagi, mis peast veel järgi oli. Eraldi taldrikul toodi sisse....aju. See oli leitud tema kehast 20 meetri kauguselt maanteelt.

See kaunis Saint-Tropez'i päevitusega sale prantslanna oli eelmisel päeval kihutanud mootorrattal ja jäänud ohtlikul möödasõidul kahe rekka vahele. Kiivri kaotas ta kokkupõrkel, ja pool pead jättis rekka rataste vahele....

Seda pilti ja meeleolu ei ole võimalik kunagi adekvaatselt edasi anda....seejuures suutsid professor ja kaks tegeliku töö ära teinud lihunikku veel võllanaljugi heita...

Seda, mis järgnes, ei taha ma nii täpselt mäletada, veel vähem üksikasjalikult kirjeldada. Tartu ülikooli arstitudengid, kes peavad aasta jagu sama laiba peal kätt harjutama, kuniks sellest tõesti enam midagi järgi ei ole, oskaksid järgnenut tõenäoliselt väärikalt hinnata. Lühidalt võttes, meie silme all avanes kindla ja nõtke käega lahti lõigatud eelmisel päeval elu jätnud keha, mõne kiire krõpsatusega tõsteti pealt rinnakorv ning ükshaaval kogu meis peidus olev ja masinvärki töös hoidev varandus. Pisemate detailideni. Muuhulgas oli tüdruk enne surma türgi ube söönud...

Arstidki ei peitnud imestust selle üle, kui olematud olid silmaga nähtavad vigastused, samas kui sisemised vigastused vastasid arvatule....rebestus südames ja selgroolüli murd oleksid surma saabumiseks juba piisavad olnud.

Konstrueerimaks tõepäraselt õnnetuse kulgu, mis on ka lahkamise üks eesmärkidest, püüti juuste alla ja allesoleva, surmahirmu talletanud avatud vasaku silma taha paberit toppides taastada pea kuju, nagu kaltsunukul...

Nüüd, aitab, selgelt...

Olin ennast ette valmistatud mädanevateks võikusteks ja talumatuks haisuks, ning selle noore vastlahkunud ilusa inimese ja tema kallite traagika adumine tuli valus-ootamatult...

Praktiline epiloog:
10% kõigist inimestest lahkuvat statistika kohaselt meie sealt ootamatult, juhuse läbi või enda hulljulgusest. Igale maanteemaniakile lahkamine šokiteraapiaks!

Another given Sunday

Siit läheb minu igapäevane koolitee


Värvilist lehtedesadu nad siin ei tunne. Eestis maalib külmade ööde ja soojade päevade vahedumine lehed kirjuks, küllap siin on ööd liialt soojad...


Sel nädalal avavad siinsed suusakuurortid tavaliselt hooaja, kuid mitte sel aastal:
http://www.postimees.ee/241106/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/230709.php?r=


Kuivõrd minu etteasted suusatamise vallas algavad plaanikohaselt alles jaanuari lõpuga, siis ma kohe üldse ei kurda, et 1) kooli saab kuiva jalaga, kingakeste või rattaga 2) lõunat saab süüa päikselisel rõdul vaatega järvele 3) salli-mütsi-kindamajanduse probleemid ei ole päevakorral.


- Nähtamatu jutumull viimase pildi juurde ütleb "Mõnnnaaaaaaa":)


-Santana - Life is a Lady - Holiday

Juurahullus

Nad ei ole siin päriselt normaalsed.

Tartu
Olete käinud raamatukogus kell 8.50 laupäeva hommikul? Kui palju inimesi seal teiega koos on? Ah et raamatukogu pole veel lahtigi? No mängime siis, et kell 9.01. T6esti et üksi olete? Ma ei imesta:)

Konstanz
Enne kella üheksat laupäeva hommikul kooli s8itev buss oli puupüsiti täis nagu tavaliselt (50 istekohta+106 seisukohta). Raamatukogus ja fuajeedes istuvad raamatute ja paberihunnikute taga juba (v6i veel - raamatukogu on ju 24/7 ja ALATI avatud) kümned piinatud näod.
Seejuures on enamusel neist nina all kilodes m66detavad tsiviilkoodeksi v6i karistusseadustiku kommentaarid....

nagu midaaa???

Räige mõtisklus

Ma tean, et ma homme enam nii ei kirjutaks, sellepärast tuleb kohe südame pealt ära rääkida.

Olen endast väljas. Pissed. Ja vahelduseks olen ma sellega salaja rahul, sest kui iga päev ilus on, siis hakkad endale kuidagi kerglasena tunduma ja tead sisimas, et petad ennast. Mul oli seda läbiraputamist vaja, et ennast endale jälle klaarimaks saada.

************

Täna peeti ülikoolis keeltepäeva ja meie andsime enda parima, et huvilistele eesti keel tunni ajaga selgeks õpetada. Uhke oli olla ja eriline.

Kas olete kunagi proovinud sosistada endale mingeid sõnu ja siis ennast nende kõlast distantseerida, nagu kuulaks võõraste kõrvadega? Proovige seda sõnadega jää, puu, kuu, luu, maa, öö, töö, suu, tuul, keel, mõõn.... mul tuleb mõnikord välja mõista nende sõnade kõla "endast väljas", ja tajuda neid sama kummastavalt ürgsena nagu nad välismaalastele kõlada võivad. Nende häälikute algelisuses on midagi ääretult võluvat. Nagu tuulekohin. Nagu puud sosistaksid.

- Ja kogu selle kummalise keele ja aeglase natuuri juures oleme me võimelised kogu maa internetiseerima, E-valitsema, Kazaa, Hotmaili ja Skype leiutama ning kõige kiirema majanduskasvu saavutama... Hype-hype-hype it up, ja feim tuleb järgi. Muidugi oled endast heal arvamusel ja Eestist. Das ist ja gut so.

Ja täna õhtul pidin ma tunnistama, et ehk me siiski ei ole nii idaalsed, kui naiivselt välimaalaste kuulujuttude ja laimuna võetavat kriitikat sõjakalt ümber lükates endale tunduda tahame. Ma siis vaatasin ka lõpuks Lilya 4everi ära. Ja kuigi Eestis (Paldiski) , vaatasin seda samade silmadega nagu iga sakslane seal saalis: kuidas see saab võimalik olla. Tõttöelda ongi Paldiski vist ainuke linn, kuhu ma ei ole kunagi jalga tõstnud. Pommiauk selline. Mingid venelased. Mingi sõjaväeteema. Paneelmajad ja betoon. Kuigi tegelikult võeti see film kuskil Sillamäe kandis üles, olen kuulnud. Aga noh üks pommiauk kõik.

Ja sellega on asi seni piirdunud, et Eesti - see on Tallinn, Tartu, Pärnu, Saaremaa ja Maaritsa. Utreeritult.

Igal juhul sai minu feimi kogumiset puhevil eneseuhkus ja rahvus-ego kõva põntsu.
Ja mitte ainult seda. Põntsu sai ka minu naiivne usk, et võibolla meil ongi kõik hästi ja tüdrukute prostiks vedamine on ainult ukraina teema. Igal juhul räigelt naturalistlik film. Mul ei olnud tulede põlema süttides piinlik oma nutetud silmade pärast ega nina löristamise pärast, sest kõik tüdrukud olid nii.

Ja mis sai vahepeal sellest Mannist, kes väitis pärast suvist Pärnu trippi, et sai inimõiguste preester Robert Amsterdamilt ilmutuse ja sündis ümber? Ma ikka ärkan oma naiivsusest iga kord uuesti...

Sest see naiivsus langeb alati tagasi ja koob ähmase unustusevõrgu ümber hetkelise häirituse, segaduse, häbi ja nukruse... ning homme ärgates on maailm jälle ilus ja rõõmus- ometi on mul sellest juba ette kahju.


Tuju: Somnambuul Haldjamälestus

Filminurk

Ülikooli raamatukogu medioteek pakub l6putuid v6imalusi DVDde laenutamiseks.
Olen enda jaoks avastamas väärt-ja dokumentaalfilmide maailma:)

The Wounds/Haavad (1998)
Vana film, aga t6enäoliselt on vähesed näinud.
Kahest Milosevici v6imu all kasvanud serbia poisist Jugoslaavias

T6eliselt hardcore, samas selline wicked huumoriga, igal juhul üle tüki aja üks shokeeriv elamus...

Hingevärinad 1

Basel-Barcelona-Pamplona-Valencia-Malaga

Ksenia, Tajo, Liisa, Uku ja Mann

Sellest saab meie kee-vaad...

Päikesetõus a la Konstanz

By Uku

...siin on vahel terved päevad nii. Nõiduslik värskus õhus paitab nägu (kopse vist mitte niiväga) Jõe vastaskallas on haihtunud. Öösel istuvad tänavalaternate asemel valges vatises õhus pehmed valguspallikesed. Kõik kokku natuke nagu Karoliina hõbelõngas soos... ilma soota. Ainult puude all sajab tasast vihma. Ja ainult puude ümber on märjad vihmalaigud. Nii sajab udu lehtedelt alla. See ollagi Konstanzi talv.

I am restless. I am athirst for faraway things. My soul goes out in a longing to touch the skirt of the dim distance. When find myself fading, I close my eyes and realize my friends are my energy.

See on see

Kõige ausama vastuse sellest, kui põnev/tihe kellelgi seal kuskil elu on, annab just see, et blogisse pole oktoobrist alates kriipsugi juuurde ilmunud.

-päevad täis kooli, paar päeva nädalas suisa kaheksast kaheksani (omaenese ahnusest, sest nii põnev on lihstalt kogu aeg).

-üks kurnav nädalavahetus Brüsseli lähedal, kus läks igaveseks kaduma üks eesti sõbranna Inx- belgia mehele. Ehk valge kleit, laulatus katoliku kirikus, tönnivad eesti tüdrukud, kõvasti süüa ning belgia ja eesti rahvatantse kuueni hommikul...

-Päikeseline hingedepäev õunaraksus, mis kulmineerus neljateistkümne purgi bio-delikatess-õunamoosiga, mis autorite vahel vennalikult jaotamisele läks.

-Eelmine laupäev - ülla-ülla- taas Alpitripp, seekord (ikka ilma passita) läbi Shveitsi ja Austria, ülal juba miinuskraadid ja lumi. Pildid samas kohas vt eelmine post.

- Ja eilse päeva tippsündmus - mille boonuseks oli 8 tundi rongisõitu - reedab end allolevalt pildilt :




-Lõpp hea kõik hea-
:)

Kell läheneb kuuele ja mind oota veel asjaõigus, mis on - nagu actually - ka põõõ-neeeev!!!!

www.photos.yahoo.com/mann_konstanzis

...pildid räägivad üldiselt enda eest.

Koht: Säntis, Shveits - kõrgeim Bodensee läheduses paiknev tipp (2502m), vaade ülalt 6 riigile.

Marsruut: 1h 20 min autoga + 1150m taeva suunas gondliga.

Tulemus: uut tüüpi sõltuvushäire, pringim pepu ja päikest saanud nägu.

* Täpsustuseks ilmateatele: Neli kraadi sooja tundub mägedes miinus nelja kraadina vinge tuule käes ja praktiliselt 24 kraadina tuulevaikses kohas päikese käes!;)

* Ämbliknaist oli igati vinge mängida, aga arvestades, et kaks korda saatus halastada ei pruugi ja tuhande meetrine vabalangus lõppeb tavaliselt rohkem või vähem märja plekina, pigistan järgmise kuu eelarvesse korralike matkajalanõude ostu.

Mägised kallid kõigile,
teie Alpik(m)annike

Disharmooniline harmoonia ehk Too much of Good

Ärkan täna pisut hiljem. Unine reede keskpäev. Vananaised on tiiruga tagasi ja lasevad sügisesel päikesel pilvitus taevas nii soojalt sirada, et loovad illusiooni, nagu päike veel võtaks. Vahelduseks ei ole otsust, mida viimase vaba reedega teha, seekord üldse raske langetada. Ikka päikesele lähemale. Neli kiltsa linnaliini-laevaga järve lõunakaldale Meersburgi. Kaasas BGB aluste õpik, juhuks, kui kavatsen ennast täna ületada (mida muidugi ei juhtunud).

Vedelen mõned tunnid üksikus rannasopis, kus Aegki paistab tukastavat… ja ei juhtu midagi põnevat peale selle et 1) mind käib üks suur valge retriiver märja ninaga nuuskimas 2) kastanipuu otsast kukub mulle kaks korda kastanimuna pähe. See ei pane mind veel kaks korda gravitatsiooni avastama, toob aga tagasi reaalsustaju, et tegelikult on siiski sügis….

Nüüd üks kummastav tähelepanek.

Kohati mõjub mulle see ümbrus siin kuidagi ärritavalt ideaalsena…. et olla usutav. Justkui verdtarretavas õudusfilmis enne, kui midagi on jõudnud juhtuma hakata. Vaevu-usutavalt reaalne, ülepingutatud ideaalmaailm.

Liblikavõrguga heatujulised lapsed, kes kunagi ei nuta.

Hoolitsetud koerad, kes kunagi ei haugu ega kaka tänavale.

Rannapingid, millele keegi pole noaga ühtki armulugu talletanud.

Puuviljaletid, kus puuduvad müüjad.

Muru, millele keegi pole vales kohas jälgi sisse tallanud.

Liikumatud purjekad, mis on silmapiirile justkui kaunistuseks maalitud.

Jalgrattatee, millel pole ühtki muhku ega kühmu.

Lilli täis aiad, kus ei kasva umbrohi…

Nautlevad kiivrit kandvad jalgratturid, kes ühtki äkilist liigutust tee….

Nagu PÄRISELT, see on KÕHEDUSTTEKITAV,

Ma ei julge jalgrattaga kiiremat liigutust teha,,,,, ega pirnisüdant põõsasse visata, kuna varitseb oht sellesse haprasse ideaalmaailma mõra lüüa.

Maybe it’s a dream and if I scream

It’ll burst at the seems

Whole place will fall into pieces

/Jack Johnson/

Or is it just my Eastern-European origin?