Järjekordselt sain tõestust sellest, et - üksikud hullustushetked välja arvata - olen tegelikult meelsasti väikelinna tüdruk. Peale 12 tundi teelolekut (saksamaa ja pühapäevaõhtused ummikud, kes neid suudaks lahutaaaa) lukustan öösel kell üks rongijaamas lahti oma jalgratta - mis on päriselt alles ega olegi nädala ajaga omanikku vahetanud, asetan hiiglasliku kilekoti Pariisi kuumima moe järgi soetatud sügiskollektsiooniga ettevaatlikult pakiraamile ja väntan koju. KOJU. Alles pärast nädalat äraolekut ja teatud distantsi - võimalik, et asi on võrdlusmomendis - tajun siirast kodutunnet minu kollaste kaltsuvaipadega ja vahepeal soojaksköetud õdusa korterikese vastu. Pariisi jääb meenutama kavalalt muigav üheeurone Mona Lisa aka Leunardo kiiksuga autoportree, mis leiab knopkaga kinnitatult koha toa uksel.
2 kommentaari:
oeh oeh!piiter on piiter ja pets on pets tuleb siia pelmeene praadima(ehk abbreviation: PPPPPP)
:)hagens
Postita kommentaar