Sõitsime 2 autotäiest koosneva delegatsiooniga, Liis ja Jakob kaasa arvatud. Pisut väsinutena eelmisest õhtust....
...aga Alpide värskus lõi küll viimsegi jääknähtudes kurnatud raku klaariks...
Kuigi ma lubasin kõigile suure suuga, et tuleb päikeseline, läks seekord teisiti. Viietunnine teekond möödus HAISTES, MAITSTES, KUULDES ja KOMPIDES, et meie ümber, all ja kohal nad on, need Alpid – aga näha oli - paradoksaalselt Solarweg’i nime kandnud matkatee tipus vaevalt paari meetri taha.
Selle pildi peal oleme veel matkaraja alguses ja vaade lausa jumalik:)
Kõrgemal vaateplatvormidel seadsime end mõnusasti pinkidele puhkama ja piidlesime meie jalge ees järsu seinana tõusvat piimjat uduseina. Lasime fantaasial lennata ja nautisime vaidlemist, milline pilgule avanevatest tippudest vingeim on.
...Kitsas muredast kaljukivimist ja puujuurtest läbipõimitud rajake keset nõiduslikku udurohelist hämarust. Vaevuaimatavad mustjad varjud, mis kuuluvad järsust sügavikust tõusvatele põlispuutüvede. Raja kohale seinana sirutavad kaljud lõhede ja koopakestega… Eelpool nähtamatuks muutunud kaaslaste hääled……jäiselt tuuline jahedus tipus ja udust märjaks pestud juuksed ning nägu. Vaevalt kahe meetri pealt tehtud fotodelgi pressis udu end juba pildile!
Wait for more!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar