Pärast mõnulemist päikeseküllastes Luxemburgi aedades jalutan kaua piki Seine maakivipealset, tervitan rahuloluga iga järgmist silda ja piilun silmanurgast Seine ääres kudistavaud paarikesi. Veel veidi maad edasi ja mind tervitavad paluvate pihkudega Seine kaldapealse telkelamu kvartali kerjused. Paremal kaldal tervitab mind Louvre, sirutades mitme sillavahe pikkuselt oma kuninglikke tiibasid. Loojuvast päikesest kollane õhk ja kuldsed majad. Sel hetkel olen hinges pariislane. Pariislanna. Nähtamatult, aga klassiga pariislanna. Vastu tuleb Concorde väljak. Istutan end vanast Egiptusest kohale veetud obeliski jalamile ja suunan pilgu grandioossele Champs-Elysee’le, teda hilisel tipptunnil täitvatele sõidukituledele ning tuledejoa lõpus hiilgavale Arc de Triomphe’le.
Kell on 19.43 ja ühe silmapilguga süttivad nõiduslikult kõik Pariisi suurimat väljakut täitvad laternapostid. Pariisile langeb sametine kullakiht. Jalge all vibreerib metroo. Kahemeetrine valgesse linasesse mässitud pigi seisab minutijagu tardunult kauget võiduväravat piieldes. Vasakul valvab hämarduvat linna kuldne Eiffel, heites ülalt oma läbitungiva sinise silmaga pilku üle Pariisi. Hulljulge piiga jalgrattal hulluva liiklusmüra keerises. Erinevalt minu Konstanzi tingimustest on temal iga kriimuta üleelatud uus päev sünnipäev. Mind ümbritsevate inimeste valjuhäälne ohe sunnib Eiffelile pilku pöörama. Kell on 20.01 ja Eiffel on igaõhtuses lühises, sätendades mõneks minutiks säraküünlana, nagu annaks mõista: ma olen siin, vaadake, te juhmid, kes mind seni märganud ei ole, ma olen siin!
Minu meeled on valla ja tänulikud. Ja elevil järgneva nelja päeva ootuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar