Eile õhtul kella 9 ajal, kui rannast koju sõitma tahtsin hakata, laiutas minu jalgratta esikummis tühjus. Miks ma nii kauaks randa jäin, see on muidugi omaette lugu. Slackline on selle erutavalt dünaamilise tasaakaaluspordi nimi, mis mind eile rohkest adrenaliinist taguva südamega kaheks tunniks õhu ja maa vahele kitsale kummirihmal käima utsitas. Ma olevat sündinud släklainer! Sellest muljetan veel pikemalt, kui ametliku slackline'i trenniga olen pihta hakanud.
Igatahes vedasin oma ratta täna ülikooli jalgrattatöökotta ja küsisin abitult naeratades kas nad mind aidata saavad. Mille peale sain vastuseks, et olgu ma lahke ja aidaku end ise. Naeratasin viisakalt selle nalja peale, plõksutasin ripsmetega ja küsisin üle, kas kui ma väga ilusti palun, kas siis teevad mu kummi terveks. Et tegu polnudki naljaga, taipasin alles hetkel, kui tüüp mulle tangid...ei...näpitsad...ei... kruvikeeraja....ei...poldikeeraja või midagi sellist pihku poetas ja ise kõrvalt õpetama hakkas. No ja siis 20minutit hiljem olin ma ise oma ratta sisekummi välja koukinud, augu ümbert liivapaberiga karedaks lihvinud, augu kummilapiga kinni liiminud, kuivamist oodanud, kummid täis pumbanud ja tagatipuks veel keti ka ise ära õlitanud.
Arve tuli 30 senti spets kummipaiga eest. Juhhhhuuuu.
Mu remondimehelikult õliste käte kõrval jäid valge pluus ja kuldsed kingakesed seejuures imeväel puhtaks.
Abivalmid on nad tõesti - kala küll ei paku, õnge aga küll.
No tshikid, teie oskate rattakummi parandada ;) ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar