neljapäev, november 30, 2006

Six feet under


29.november
Forensic autopsy study trip, Freiburg

Nõrganärvilistel (Katre, võid minna kööki võileibu tegema) alljärgnev vahele jätta....

Autopsia ehk post-mortem examination of a corps ehk lahkamine


...Kohtuarst valmistas meid seinasuuruste võigaste slaididega lahkamiseks ette. Miks valivad kärbsed munemiseks kõige meelsamini laiba kõrva,-nina,-silma- või suuõõne? Sest nad hoolitsevad suurt emaarmastust üle näidates oma järeltulijate toidu ja niiskusevajaduse rahuldamise eest.
Kuidas saada aru, et hiir on põske näksimas käinud enne või pärast surma? Verd ega haava ei ole, vaid üksnes tahke valge lohuke põses. Kümned valemid tahvlil, seletamaks erinevate gaaside ja muude ühendite moodustumist surmajärgselt...

Ma juba kujutasin ette, mis sealt kinnisest uksest neljal rattal varsti ruumi sisse sõidutakse, ning surusin instiktiivselt salli nina ette...

Kui aeg nii kaugel oli, hakkas ukse vahelt, varbad ees, paistma ideaalne noore naise keha. Sale, ideaalses vormis, päevitunud, stiiliselt raseeritud. Esteetilisuse mõõdupuu. See ei saa ju olla...

Selgus saabus, kui ukse vahelt noore naise pea paistma hakkas. See tähendab, midagi, mis peast veel järgi oli. Eraldi taldrikul toodi sisse....aju. See oli leitud tema kehast 20 meetri kauguselt maanteelt.

See kaunis Saint-Tropez'i päevitusega sale prantslanna oli eelmisel päeval kihutanud mootorrattal ja jäänud ohtlikul möödasõidul kahe rekka vahele. Kiivri kaotas ta kokkupõrkel, ja pool pead jättis rekka rataste vahele....

Seda pilti ja meeleolu ei ole võimalik kunagi adekvaatselt edasi anda....seejuures suutsid professor ja kaks tegeliku töö ära teinud lihunikku veel võllanaljugi heita...

Seda, mis järgnes, ei taha ma nii täpselt mäletada, veel vähem üksikasjalikult kirjeldada. Tartu ülikooli arstitudengid, kes peavad aasta jagu sama laiba peal kätt harjutama, kuniks sellest tõesti enam midagi järgi ei ole, oskaksid järgnenut tõenäoliselt väärikalt hinnata. Lühidalt võttes, meie silme all avanes kindla ja nõtke käega lahti lõigatud eelmisel päeval elu jätnud keha, mõne kiire krõpsatusega tõsteti pealt rinnakorv ning ükshaaval kogu meis peidus olev ja masinvärki töös hoidev varandus. Pisemate detailideni. Muuhulgas oli tüdruk enne surma türgi ube söönud...

Arstidki ei peitnud imestust selle üle, kui olematud olid silmaga nähtavad vigastused, samas kui sisemised vigastused vastasid arvatule....rebestus südames ja selgroolüli murd oleksid surma saabumiseks juba piisavad olnud.

Konstrueerimaks tõepäraselt õnnetuse kulgu, mis on ka lahkamise üks eesmärkidest, püüti juuste alla ja allesoleva, surmahirmu talletanud avatud vasaku silma taha paberit toppides taastada pea kuju, nagu kaltsunukul...

Nüüd, aitab, selgelt...

Olin ennast ette valmistatud mädanevateks võikusteks ja talumatuks haisuks, ning selle noore vastlahkunud ilusa inimese ja tema kallite traagika adumine tuli valus-ootamatult...

Praktiline epiloog:
10% kõigist inimestest lahkuvat statistika kohaselt meie sealt ootamatult, juhuse läbi või enda hulljulgusest. Igale maanteemaniakile lahkamine šokiteraapiaks!

Kommentaare ei ole: