Räige mõtisklus

Ma tean, et ma homme enam nii ei kirjutaks, sellepärast tuleb kohe südame pealt ära rääkida.

Olen endast väljas. Pissed. Ja vahelduseks olen ma sellega salaja rahul, sest kui iga päev ilus on, siis hakkad endale kuidagi kerglasena tunduma ja tead sisimas, et petad ennast. Mul oli seda läbiraputamist vaja, et ennast endale jälle klaarimaks saada.

************

Täna peeti ülikoolis keeltepäeva ja meie andsime enda parima, et huvilistele eesti keel tunni ajaga selgeks õpetada. Uhke oli olla ja eriline.

Kas olete kunagi proovinud sosistada endale mingeid sõnu ja siis ennast nende kõlast distantseerida, nagu kuulaks võõraste kõrvadega? Proovige seda sõnadega jää, puu, kuu, luu, maa, öö, töö, suu, tuul, keel, mõõn.... mul tuleb mõnikord välja mõista nende sõnade kõla "endast väljas", ja tajuda neid sama kummastavalt ürgsena nagu nad välismaalastele kõlada võivad. Nende häälikute algelisuses on midagi ääretult võluvat. Nagu tuulekohin. Nagu puud sosistaksid.

- Ja kogu selle kummalise keele ja aeglase natuuri juures oleme me võimelised kogu maa internetiseerima, E-valitsema, Kazaa, Hotmaili ja Skype leiutama ning kõige kiirema majanduskasvu saavutama... Hype-hype-hype it up, ja feim tuleb järgi. Muidugi oled endast heal arvamusel ja Eestist. Das ist ja gut so.

Ja täna õhtul pidin ma tunnistama, et ehk me siiski ei ole nii idaalsed, kui naiivselt välimaalaste kuulujuttude ja laimuna võetavat kriitikat sõjakalt ümber lükates endale tunduda tahame. Ma siis vaatasin ka lõpuks Lilya 4everi ära. Ja kuigi Eestis (Paldiski) , vaatasin seda samade silmadega nagu iga sakslane seal saalis: kuidas see saab võimalik olla. Tõttöelda ongi Paldiski vist ainuke linn, kuhu ma ei ole kunagi jalga tõstnud. Pommiauk selline. Mingid venelased. Mingi sõjaväeteema. Paneelmajad ja betoon. Kuigi tegelikult võeti see film kuskil Sillamäe kandis üles, olen kuulnud. Aga noh üks pommiauk kõik.

Ja sellega on asi seni piirdunud, et Eesti - see on Tallinn, Tartu, Pärnu, Saaremaa ja Maaritsa. Utreeritult.

Igal juhul sai minu feimi kogumiset puhevil eneseuhkus ja rahvus-ego kõva põntsu.
Ja mitte ainult seda. Põntsu sai ka minu naiivne usk, et võibolla meil ongi kõik hästi ja tüdrukute prostiks vedamine on ainult ukraina teema. Igal juhul räigelt naturalistlik film. Mul ei olnud tulede põlema süttides piinlik oma nutetud silmade pärast ega nina löristamise pärast, sest kõik tüdrukud olid nii.

Ja mis sai vahepeal sellest Mannist, kes väitis pärast suvist Pärnu trippi, et sai inimõiguste preester Robert Amsterdamilt ilmutuse ja sündis ümber? Ma ikka ärkan oma naiivsusest iga kord uuesti...

Sest see naiivsus langeb alati tagasi ja koob ähmase unustusevõrgu ümber hetkelise häirituse, segaduse, häbi ja nukruse... ning homme ärgates on maailm jälle ilus ja rõõmus- ometi on mul sellest juba ette kahju.


Tuju: Somnambuul Haldjamälestus