23.september, unustamatu laupäev Reichenau’s.
Reichenau on maaliline saareke, maailmarahu võrdpilt minu jaoks, lilledesse uppunud aiad ja jalgtänavakeste äärde asetatud kurgi-tomati-lillkapsa-jne-müügikorvid, kus müüjate asemel võis leida vaid kausikese, kuhu loodusvilja eest vaevanägijatele tasu jätta…tillukese saare peal oli vähemalt 5 kirikut, mis pärinevad alates kuuendast sajandist.
Parkinud jalgrattad ühte kirikuaeda ja lähenedes ühele 8 saj kirikule hakkas sealt kostma hingematvalt puhta ja kiriklikult püha kõlaga – live’s - üht teatud meloodiat. Panime kiriku poole jooksma ja petta ei saanudki - Sara ja Marco astusid parasjagu puupüsti täis kirikus jumala palge ette, et lasta end katoliku korra kohaselt paari panna….järgnesid tunni jagu pisaraid, sest hetkede ilu ei mahtunud hinge ära….ja see oli üks neist äratundmise hetkedest, et seigelda on küll vahva, kuid pole suuremat väärtust, kui inimene sinu kõrval, kellega olles end terviklikuna tunda ja kõike – head ja halba – jagada tohtida. See oli kõrgetest kitsastest akendest jahedasse kirikusse sissevoogav päike, altari ees põlvitava noorpaari õnnistatud pilgud, segu küünalde ja rooside lõhnast, väljast sisse kumisevad kirikukellad ja katoliku preestri laulev palve…kõik kokku, mis mind jalust nõrgaks lõi ja tänase õnnistatud päeva kauaks mällu jätab....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar