Moodsa rahva vanarahva tarkus:
Kui peaga vastu radikat magada, oled hommikul ärgates peast soe!
PS. See lõputu õudus on (loodetavasti mitte õudsat) lõppu saamas: mu kooli kapis ootab homset köitmist 110 lk kahes eksemplaris. loodetavasti ei kaota ma tänase jooksul kapi võtit ära. Paranoia on möödunud üliinimlikku vaevanägemist arvestades igatahes süvenev. Viimati oleksin oma viimaste kuude viljast reedel napilt ilma jäänud, kui raamatukogu oli minu märkamata kinni pandud ja öösel turvamees ringkäiku tegema tuli ja mind ramsist lahkesti välja lukustas ja ma punastades välja kiirustades oma usbipulga arvutisse unustasin. Nüüd jääb ehk igavesti meelde, et raamatukogu on ALATI avatud VÄLJA ARVATUD reede öösiti.
Ja mina lõbutsen nüüd järgmised nädal aega magistrieksamiks valmistumisega.
Järgmine pühapäev koju!
PS. Jess, mul on üks sõbranna, kes mind koju ootab! :)
teisipäev, oktoober 09, 2007
neljapäev, september 27, 2007
Täna käisin elu kõige halvemas teatris. Stand-up comedy tüüpi. Kohale istudes tahtsin turvavööd kinnitada. Mitte selle pärast, et teater nii halb oli, sest siis ma seda ju veel ei teadnud. Pigem hakkan oma vaimse tervise pärast muret tundma. Vaheajal tahtsin ära minna. Aga et need minutid täitis pikk telefonikõne, siis jäin ometi paigale. Veel tund aega shovinistlikke anekdoote ja perverssete sõnadega eltonjohnilikke klaveriballaade. Millele mu premal käel istuv noor vibalik naine lakkamatult sosinal kaasa laulis.
Noja siis selgus, et tegemist oli esietendusega ja publik ei lõpetanud plaksutamist. Ma seni peaaegu arvasin, et Konstanzis käivad kõik ainult filharmooniakontsertidel Brahmsi kuulamas ja teatris Schillerit vaatamas. Võibolla käivad ka need samad inimesed. Aga salaja on kõik perverdid ja, lootes et etendusel oma naabrit või ülemust ei kohta, möristavad naerda, kui mingi kloun neile ees raamatust "Onaneerimine proffidele" mõned lõigud ette loeb. Ahjaaa, tüki nimi oli TESTOSTEROON. Arvake ise. Ja see naine muide oli selle tüübi päris naine.
Noja siis selgus, et tegemist oli esietendusega ja publik ei lõpetanud plaksutamist. Ma seni peaaegu arvasin, et Konstanzis käivad kõik ainult filharmooniakontsertidel Brahmsi kuulamas ja teatris Schillerit vaatamas. Võibolla käivad ka need samad inimesed. Aga salaja on kõik perverdid ja, lootes et etendusel oma naabrit või ülemust ei kohta, möristavad naerda, kui mingi kloun neile ees raamatust "Onaneerimine proffidele" mõned lõigud ette loeb. Ahjaaa, tüki nimi oli TESTOSTEROON. Arvake ise. Ja see naine muide oli selle tüübi päris naine.
kolmapäev, september 19, 2007
keset pähkliuputust
Olen tervise juures. Vähemalt füüsilise tervise juures.
Seega tegelikult nagu ei tohiks kurta.
Kes te seal abiellute, kes lõõgastute ühistelt süüa tehes, kes sõidate nädalavahetusel MINU kodu ümber ringi, kes käite koos loengus ja sügisesel Toomel jalutamas, meenutate suve seiklusi... aga ka minu elus on vaheldusrikkust. Küll pisut vähemalt määral ja isemoodi.
Ekstreemne rahvusvahelise eraõiguse eksam, kus professor unustas, mis ainet ta küsima peab ja eksamineeris mind rahvusvahelises majandusõiguses. Tehtud. Viimaks avalduse esitamine magistrieksamile pääsemiseks, kus kirtsutati kulmu, et mis mõttes sa teed bakalaueuse kraadiga magistri täiendstuudiumi, kuid võeti avaldus ometi vastu. Tehtud. Hunnik põnevaid raamatuid, mida saab kohale tellida piiramatult teistest Saksa raamatukogudest. TASUTA, ja töötab nagu kellavärk. Mu viimatine jackpot oli raamat Saksa kõrgeima Liidukohtu= Riigikohtu raamatukogust. Lahe!
Raamatukogu öine salapäraselt vaikne ambiaans - just salapärane, sest kui need 2 miljonit teavikut võikid vaid korraga rääkida... kaotaks üks piiratud võimetega pea selle paablis aru...Seega räägivadki nad üksnes ükshaaval ja neile, kes nende poole isiklikult pöörduvad.
Harvad kontserdi või pubiõhtud, et turgutada oma vaimset tervist, mis ei suuda valitsevat pinget alateadvuseski välja lülitada. Ja koduigatsus.....millest me rohkem ei räägi. Või pigem, räägime TÄPSELT kuu aja pärast. Aga siis juba nostalgianoodiga ja Konstanzi poole tagasi õhates.
Countdown: töö äraandmiseni jäänud 7 päeva.
Muusika: pingeline vaikus.
Tuju: lootusrikas.
Seega tegelikult nagu ei tohiks kurta.
Kes te seal abiellute, kes lõõgastute ühistelt süüa tehes, kes sõidate nädalavahetusel MINU kodu ümber ringi, kes käite koos loengus ja sügisesel Toomel jalutamas, meenutate suve seiklusi... aga ka minu elus on vaheldusrikkust. Küll pisut vähemalt määral ja isemoodi.
Ekstreemne rahvusvahelise eraõiguse eksam, kus professor unustas, mis ainet ta küsima peab ja eksamineeris mind rahvusvahelises majandusõiguses. Tehtud. Viimaks avalduse esitamine magistrieksamile pääsemiseks, kus kirtsutati kulmu, et mis mõttes sa teed bakalaueuse kraadiga magistri täiendstuudiumi, kuid võeti avaldus ometi vastu. Tehtud. Hunnik põnevaid raamatuid, mida saab kohale tellida piiramatult teistest Saksa raamatukogudest. TASUTA, ja töötab nagu kellavärk. Mu viimatine jackpot oli raamat Saksa kõrgeima Liidukohtu= Riigikohtu raamatukogust. Lahe!
Raamatukogu öine salapäraselt vaikne ambiaans - just salapärane, sest kui need 2 miljonit teavikut võikid vaid korraga rääkida... kaotaks üks piiratud võimetega pea selle paablis aru...Seega räägivadki nad üksnes ükshaaval ja neile, kes nende poole isiklikult pöörduvad.
Harvad kontserdi või pubiõhtud, et turgutada oma vaimset tervist, mis ei suuda valitsevat pinget alateadvuseski välja lülitada. Ja koduigatsus.....millest me rohkem ei räägi. Või pigem, räägime TÄPSELT kuu aja pärast. Aga siis juba nostalgianoodiga ja Konstanzi poole tagasi õhates.
Countdown: töö äraandmiseni jäänud 7 päeva.
Muusika: pingeline vaikus.
Tuju: lootusrikas.
laupäev, september 01, 2007
Kodus oli hea. Marxi ja Marko maja keset metsaaasa (või aasametsa :)) oli ülivinge. Samuti Silja ja Hannese pulmad. Ja kogu see tihe kultuuriprogramm, mis natuke meenutas tänast hiina restorani lõuna-buffeed, motoga "palju ja rohkem". Selle vahega, et tänane menüü oli kvaliteetsem.
Tore oli kodus külmakirst saksa mõistes väärtuslikku "biokraami" täis toppida, "bio-õunamahla" pressida ja teada, erinevalt eelmisest aastat - et ma olen peagi tagasi, et sellest osa saada!
Pikalt ei vahuta, sest töö tahab tegemist. Tahtsin ainult pidulikult teatada, et just täna, just sel tunnil tiksub täis minu Konstanzis elatud 1 aasta. Võrratult koduseks on saanud see killuke maailmast. Kui vahepeal väga vaikseks jäänud West II õu sahiseb taas uutest tulijatest, iga veidi aja tagant kostub iseloomulikku kohvrirataste klõbinat, ja minu toredate eesti sõprade kodud avavad uksed järgmistele - siis mina mõtlen mõnuga kodumõtteid. Korraga tundub tuttav kodune rutiin, millest aasta eest silmad ja süda kõigele uuele lahti, rõõmuga lahkusin, vastupandamatult igatsusväärne.
Tore on tulla rõõmuga ja rõõmuga minna. Nagu kaks korda oleks võitnud!
Tore oli kodus külmakirst saksa mõistes väärtuslikku "biokraami" täis toppida, "bio-õunamahla" pressida ja teada, erinevalt eelmisest aastat - et ma olen peagi tagasi, et sellest osa saada!
Pikalt ei vahuta, sest töö tahab tegemist. Tahtsin ainult pidulikult teatada, et just täna, just sel tunnil tiksub täis minu Konstanzis elatud 1 aasta. Võrratult koduseks on saanud see killuke maailmast. Kui vahepeal väga vaikseks jäänud West II õu sahiseb taas uutest tulijatest, iga veidi aja tagant kostub iseloomulikku kohvrirataste klõbinat, ja minu toredate eesti sõprade kodud avavad uksed järgmistele - siis mina mõtlen mõnuga kodumõtteid. Korraga tundub tuttav kodune rutiin, millest aasta eest silmad ja süda kõigele uuele lahti, rõõmuga lahkusin, vastupandamatult igatsusväärne.
Tore on tulla rõõmuga ja rõõmuga minna. Nagu kaks korda oleks võitnud!
pühapäev, august 05, 2007
Pizol - Challenge
Vaduzist, unelevast pisikesest maalilisest Vaduzist paari rongipeatuse kaugusel lõuna suunas asub Bad Ragaz. Sihtkoha sain muidugi alles hommikul kell 6.21 rongis istudes teada. Õhtul liikus jutt, et homme minnakse taas mägedesse, ja ma pikalt ei mõelnud. Sõpradelt humanitaarabi käigus saadud toidumoon (kohe näha, et ma sõjaaja laps ei ole, ei oska järgmist päevagi ette mõelda), korralik veevaru kaasa ja ..los!
Koha peal selgus, et gondel, millega tahtnuks esimesed 2 km tõusta, ei sõida. Seega kirjutasime oma plaanitud 5 tunnisele ringile+liustikul käigule veel 4 tundi tõusu ja 3 tundi laskumist otsa. Aritmeetiliste mõttepingutuste tulemusena selgus kohe, et kuskil tuleb improviseerima hakata.
3.5h hiljem olime oma matka plaanitud alguspunktis, 2200m Pizolhütis.
Üleval tulevad alati teistsugused mõtted. Üleval on mõttedki ülevad, ma ütleks isegi. Näiteks et kuidas 45 kraadisel nõlval, kus kasvavad peaasjalikult mingid naljakad ohakad, saavad lehmad nii lopsakad olla. Kuidas saab olla, et lehmad on lopsakamad kui rohi. Ja kui järgmine hütt on mitusada meetrit (absoluutidest räägime) allpool, siis kas mägi läheb Muhamedi juurde st lehm lüpsja juurde või lüpsja lehma juurde. Ja viimasel juhul, kuidas piim mäest alla saab? Sellised eksistentsiaalsed küsimused siis. Ahjaa, mõned neist said ka vastuse. Näiteks oli seal üleval sini-sinine järveke, mille ääres valitses sulnis vaikus ja õngitsejate rahulolevad nohinad, kuni meie ukrainlased otsustasid ujuma minna ja seejuures bravuurikalt sõjakisa tõsta. Kas teil tekkis ka küsimus, kuidas sinna 2200m kõrgusele kalad said? Kalamehelt sain vastuseks, et helikopteriga. Naersin natuke shveitsi kalamehehuumorit, aga siis tehti selgeks, et nagu päriselt kaa:) Kas shveitsis jääb midagi võimatuks? Oma papist tiinetest saavutustest rahamaitse väljajuurimine ehk?
Siis tuli lumi vastu. Ja mõned kaljuronijad. Ja päris palju kaljudelt alla jooksnud inimesi, kes istusid õhus, ja neil oli niitidega suur kaarjas tiib pea kohal. Mis selle nimi on? (Enesetapp on üks õigetest vastustest, aga mitte seda, mida mina otsin)
Kivid võivad nii põnevad olla. Näiteks leidsime püramiidse otsaga ideaalse odaotsa. Ja siis hõbekivi ja rauakivi. Ja osad kivid olid seda värvi, mille nime ma ei tea. Sellised pastelselt särava paradiisiranna rohelise värvi. Mõne üksiku kivi alt piilusid kõrvetava päikese ja terava tuule ees häbelikud miniatuursed alpiõiekesed, mida kõrgemale, seda harvem, kuni üldse mitte. Pilved päike ja tuul.Tsivilisatsioonis muutub kõik nii kiiresti, seal ülal aja mõistet nagu polekski. Või kui, siis aeg vuliseb, igal juhul ei tiksu. Aja vulina võiks leida veest, mis voolas salamisi kivide vahel sulavast liustikust järve. Helidest hellitab kõrvu ainult seesama veevulin ja tuul, mis päikese kõrvetuse salakavalat jahutab.
Liustiku otsas terendav tipp jäi minul vallutamata. Meil ei puudunud mitte üksnes teadmised, vaid igasugune arvestatav varustus nagu saapakassid ja kepid. Minu toigas oli mulle küll tore abimees sel kokkuvõttes 12tunnisel kõnnil, kuid liustiku-turvatesti tõenäoliselt ei läbiks.
Osa meie 7liikmelisest grupist läks ja tuli ka eluga tagasi, aga närve kulus liialt neid oodates. Mööda liustiku äärt ülesliikumine kujutas endast justkui moreeni-kivi-jääsegu linti mööda vastuvoolu ronimist, sest polnud ühtki punkti, mis paigal püsiks, kõik veeres ja varises kaasa. Tüki hirmuga pooleks tõusime ja veel suurema hirmuga laskusime. Uus katse jääd mööda polnud edukam, sest pikemalt allatulek võinuks lõppeda pidurdamatu kihutamisega avatud kiirevoolulise liustikujõe või jääga kaasaveetavate kivide suunas.
Liustiku alguspunkt läbi päikeseprillide:
Päeva lõpp vääriks veel omaette sissekannet. Mingil hetkel pidime endale aru andma, et me ei jõua enam samal päeval rongi peale. Rongijaama suunas liikumisel polevat targemate sõnul mõtet, kuna allpool tuleb läbida mets ja kuhu jõudmise ajaks on pime. Pakuti võimalust ööbida Pizolhüti tipus restorani põrandal. Haarasime kinni teisest võimalusest, liduda vastassuunas teisele poole mäge, kuna sealne rada on laiem, jookseb lagedalt ning seal avaneb võimalus bussiga meile vajalikku Bad Ragazi sõita. No ja siis me lidusime seitsmekesi, vahel serpentiinina lookleval rajal, muist aga otse. Kuskilt algasid üksikud hütid, kus talvel suusatajad end kosutada saavad. Esimeses "asulas", mis koosnes neljast majast, algas kitsuke aga sõidetav serpentiin. Kurtnud oma muret terrassil laupäevaõhtut surnuks löövale onklile, teatas ta, et võib meid aidata, kuna tuleme Konstanzist ja temagi on sakslane. (ei ole see võõras kohas ühtehoidmine teema ainult eestlaste teema midagi) Hütis leidis aset saksa kirikunoorte suvekool ja kahele poisile tehti ülesandeks meid heategevuse korras alla toimetada. Sõit kulges võideldes oksetõvega, sest laskumine, mille jalgsimineku pikkus 3h kanti, keerutas julmalt ussina mööda järsku mäenõlva...suutsin ennast koguda alles rongijaama ees pea purskkaevu vette pistmise järel. Ja ühtlasi lõi selgeks, kui erakordselt kirgas se päev oli. Viis korda sada pilti (umbes nii) hoolitsevad mälu eest. Hoidke alt, kui ma koju tulen!
Koha peal selgus, et gondel, millega tahtnuks esimesed 2 km tõusta, ei sõida. Seega kirjutasime oma plaanitud 5 tunnisele ringile+liustikul käigule veel 4 tundi tõusu ja 3 tundi laskumist otsa. Aritmeetiliste mõttepingutuste tulemusena selgus kohe, et kuskil tuleb improviseerima hakata.
3.5h hiljem olime oma matka plaanitud alguspunktis, 2200m Pizolhütis.
Üleval tulevad alati teistsugused mõtted. Üleval on mõttedki ülevad, ma ütleks isegi. Näiteks et kuidas 45 kraadisel nõlval, kus kasvavad peaasjalikult mingid naljakad ohakad, saavad lehmad nii lopsakad olla. Kuidas saab olla, et lehmad on lopsakamad kui rohi. Ja kui järgmine hütt on mitusada meetrit (absoluutidest räägime) allpool, siis kas mägi läheb Muhamedi juurde st lehm lüpsja juurde või lüpsja lehma juurde. Ja viimasel juhul, kuidas piim mäest alla saab? Sellised eksistentsiaalsed küsimused siis. Ahjaa, mõned neist said ka vastuse. Näiteks oli seal üleval sini-sinine järveke, mille ääres valitses sulnis vaikus ja õngitsejate rahulolevad nohinad, kuni meie ukrainlased otsustasid ujuma minna ja seejuures bravuurikalt sõjakisa tõsta. Kas teil tekkis ka küsimus, kuidas sinna 2200m kõrgusele kalad said? Kalamehelt sain vastuseks, et helikopteriga. Naersin natuke shveitsi kalamehehuumorit, aga siis tehti selgeks, et nagu päriselt kaa:) Kas shveitsis jääb midagi võimatuks? Oma papist tiinetest saavutustest rahamaitse väljajuurimine ehk?
Siis tuli lumi vastu. Ja mõned kaljuronijad. Ja päris palju kaljudelt alla jooksnud inimesi, kes istusid õhus, ja neil oli niitidega suur kaarjas tiib pea kohal. Mis selle nimi on? (Enesetapp on üks õigetest vastustest, aga mitte seda, mida mina otsin)
Kivid võivad nii põnevad olla. Näiteks leidsime püramiidse otsaga ideaalse odaotsa. Ja siis hõbekivi ja rauakivi. Ja osad kivid olid seda värvi, mille nime ma ei tea. Sellised pastelselt särava paradiisiranna rohelise värvi. Mõne üksiku kivi alt piilusid kõrvetava päikese ja terava tuule ees häbelikud miniatuursed alpiõiekesed, mida kõrgemale, seda harvem, kuni üldse mitte. Pilved päike ja tuul.Tsivilisatsioonis muutub kõik nii kiiresti, seal ülal aja mõistet nagu polekski. Või kui, siis aeg vuliseb, igal juhul ei tiksu. Aja vulina võiks leida veest, mis voolas salamisi kivide vahel sulavast liustikust järve. Helidest hellitab kõrvu ainult seesama veevulin ja tuul, mis päikese kõrvetuse salakavalat jahutab.
Liustiku otsas terendav tipp jäi minul vallutamata. Meil ei puudunud mitte üksnes teadmised, vaid igasugune arvestatav varustus nagu saapakassid ja kepid. Minu toigas oli mulle küll tore abimees sel kokkuvõttes 12tunnisel kõnnil, kuid liustiku-turvatesti tõenäoliselt ei läbiks.
Osa meie 7liikmelisest grupist läks ja tuli ka eluga tagasi, aga närve kulus liialt neid oodates. Mööda liustiku äärt ülesliikumine kujutas endast justkui moreeni-kivi-jääsegu linti mööda vastuvoolu ronimist, sest polnud ühtki punkti, mis paigal püsiks, kõik veeres ja varises kaasa. Tüki hirmuga pooleks tõusime ja veel suurema hirmuga laskusime. Uus katse jääd mööda polnud edukam, sest pikemalt allatulek võinuks lõppeda pidurdamatu kihutamisega avatud kiirevoolulise liustikujõe või jääga kaasaveetavate kivide suunas.
Liustiku alguspunkt läbi päikeseprillide:
Päeva lõpp vääriks veel omaette sissekannet. Mingil hetkel pidime endale aru andma, et me ei jõua enam samal päeval rongi peale. Rongijaama suunas liikumisel polevat targemate sõnul mõtet, kuna allpool tuleb läbida mets ja kuhu jõudmise ajaks on pime. Pakuti võimalust ööbida Pizolhüti tipus restorani põrandal. Haarasime kinni teisest võimalusest, liduda vastassuunas teisele poole mäge, kuna sealne rada on laiem, jookseb lagedalt ning seal avaneb võimalus bussiga meile vajalikku Bad Ragazi sõita. No ja siis me lidusime seitsmekesi, vahel serpentiinina lookleval rajal, muist aga otse. Kuskilt algasid üksikud hütid, kus talvel suusatajad end kosutada saavad. Esimeses "asulas", mis koosnes neljast majast, algas kitsuke aga sõidetav serpentiin. Kurtnud oma muret terrassil laupäevaõhtut surnuks löövale onklile, teatas ta, et võib meid aidata, kuna tuleme Konstanzist ja temagi on sakslane. (ei ole see võõras kohas ühtehoidmine teema ainult eestlaste teema midagi) Hütis leidis aset saksa kirikunoorte suvekool ja kahele poisile tehti ülesandeks meid heategevuse korras alla toimetada. Sõit kulges võideldes oksetõvega, sest laskumine, mille jalgsimineku pikkus 3h kanti, keerutas julmalt ussina mööda järsku mäenõlva...suutsin ennast koguda alles rongijaama ees pea purskkaevu vette pistmise järel. Ja ühtlasi lõi selgeks, kui erakordselt kirgas se päev oli. Viis korda sada pilti (umbes nii) hoolitsevad mälu eest. Hoidke alt, kui ma koju tulen!
kolmapäev, august 01, 2007
Elagu Helveetsia!
1. augustil 1291 kohtusid kolme shveitsi hõimu päälikud Rüütliaasal ja mõtlesid sõprust teha ning "igavese liidu" luua. Mõeldud tehtud. Nii sündis tänane Shveits, hellitava nimega Helveetsia. Palju õnne sünnipäevaks!!!
PS. Kuidas saab sellest aru üks ignorantne välistudeng?
Esimene võimalus : teha sel päeval kohvikus tööd. Kohvik on priiskavatest ja pröökavatest shveitslastest punnis.
Teine võimalus: minna õhtul linna, ja avastada, et linn on täis kadedaid sakslasi , kes on shveitslaste üle-järve-ilutulestikku kaema tulnud
Kolmas võimalus: jääda koju, kannatada, kuidas kõikjal väljas paugub, ja kadetseda midagi nägemata.
Ma valin neljanda võimaluse ja lähen "sünnipäevapeole" üle piiri Kreuzlingeni (=Shveits) kohale!
Ps. Ilutulestikul on shveitslaste jaoks sügav sümboolne tähendus, see peab paistma üle mägede ja orgude, ja andma tunnistust ühtekuuluvusest, mida oma nõlvalt keset mägesed muidu üsna raske aduda on. Mida ausalt öeldes ka muidu raske aduda on, arvestades nende erinevat etnilist ja usulist kuuluvut. Retroromaani, itaalia, prantsuse ja saksa keel, igal kantonil oma põhiseadus, politsei, maksusüsteem...Juu siis neutraliteet, shveitsi frank ja ilutulestikud ühendavad.
laupäev, juuli 21, 2007
Tänukiri
...tublidele eesti naistele Katrele ja Margitile, kes tulid siia, tõid palavaima suveilma, külvasid mu nädala toredat seiklust ja toa meeldivat naiselikku segadust täis, tõid tatrahelbeid ja kondentspiima ja FHMi, ajasid minuga 30 kraadise ilmaga saunas naistejuttu ja käisid minuga päris klubitamist öises Bodensees ujumas, jagasid minu vaimustust vabaõhuooperis, vallutasid mägesid ja minu sõprade südameid, lasid mind mõnel ööl mu enda voodis magada, sõid mu külmkapi tühjaks ja ostid selle ära minnes jälle täis. Minu viimased ja armsaimad külalised Konstanzis, kelle äraminek tähistab minu jaoks pidude ja pillerkaari lõppu
ja LL.Mi nimelist kadalippu...
neljapäev, juuli 12, 2007
Ahjaa,
sa pole õige konstanzlane, kui sa pole endale muretsenud jalgratast.
Veel õigem konstanzlane saab sust siis, kui sul on ratas, see varastatakse, ja sa pead silmitsi seisma uue muretsemise "rõõmudega"...
Must sai see õigem konstanzlane.
PS. härra Pätt, ma loodan et te lõpetate põõsas mu katkiste piduritega ja mõtlete asja üle sügavalt järgi.
sa pole õige konstanzlane, kui sa pole endale muretsenud jalgratast.
Veel õigem konstanzlane saab sust siis, kui sul on ratas, see varastatakse, ja sa pead silmitsi seisma uue muretsemise "rõõmudega"...
Must sai see õigem konstanzlane.
PS. härra Pätt, ma loodan et te lõpetate põõsas mu katkiste piduritega ja mõtlete asja üle sügavalt järgi.
reede, juuli 06, 2007
tigudest ja magistritööst
Keeldusin andmast allkirja nõuolekulehele, et juuli võib tulla. Miks minuga ei arvestata (trambin jalgu). Ühesõnaga kriitiliseks läheb. Nii raamatutehunniku tasakaaluvõime mu lauanurgal kui laua enda kandevõime selle hunniku all... kui minu motivatsioonijätkusuutlikkus. Eriti see viimane.
Täna sain oma magistritöö struktuuri esitlemisel teada, et sellest saaks kirjutada ideaalse 250 leheküljelise doktoritöö. Et kaalugu ma seda, aga esmalt tõmmaku heaga kokku. Ammu unustatud kuldsete sõnadega: Eks neid ikka läheb...
Lõuna ajal olin üle tüki aja Aranis tööl mõned tunnid. Kandikute tassimisega võib vahel rohkem elutarkust ammutada, kui ükski juuraõpik eal pakkuda suudaks. Üks 80ndates tädi, olles mind jäätisepokaali tagant 20 minutit edasi-tagasi sõelumas piielnud ja mu usinust kiitnud, viipas mind viimaks enda juurde, uuris kas ma olen abielus või kas mul on poisssõber ja pidas mulle 10 minutise loengu, mille point oli, et minusugune intelligentne (oi, kust ta teadis:)), kaunis (jeeee!), ja särav (mul oli tõepoolest hea tuju ja palju energiat) tütarlaps PEAB OLEMA VALIV! VALIV! :)
Mõtlesin asja üle natuke järgi, aga kes neid kuue aasta taguseid valimisi ikka enam niiväga mäletab :) Niipalju sellest.
Postituse lõpuks veel tänase päeva IN ja OUT:
IN:
-Avastasin ülikoolis tasuta PLAASTRIAUTOMAADI. Mitte et ma endale nüüdsest vigastusi lubama hakkaks. Mõned suud võiks küll kinni kleepida.
-IN on ka see, et väljas sajab ja on KÜLM. On rohkem põhjust tubaselt tööd teha.
OUT:
Lömastatud majadega hiigeltigude laibad vedelesid täna ikka veel sealsamas, kust ma roimarlikult neil üleeile rattaga elu võtsin, arvates esialgu, et olen klaasipurust üle sõitnud. Nii rängalt praksusid. Vihmased ilmad siinsele hiigeltigude ja hiigel-limukate populatioonile iivet
tõstvalt just ei mõju. Tolleõhtune roim jääb mu hinge veel kauaks kriipima.
Täna sain oma magistritöö struktuuri esitlemisel teada, et sellest saaks kirjutada ideaalse 250 leheküljelise doktoritöö. Et kaalugu ma seda, aga esmalt tõmmaku heaga kokku. Ammu unustatud kuldsete sõnadega: Eks neid ikka läheb...
Lõuna ajal olin üle tüki aja Aranis tööl mõned tunnid. Kandikute tassimisega võib vahel rohkem elutarkust ammutada, kui ükski juuraõpik eal pakkuda suudaks. Üks 80ndates tädi, olles mind jäätisepokaali tagant 20 minutit edasi-tagasi sõelumas piielnud ja mu usinust kiitnud, viipas mind viimaks enda juurde, uuris kas ma olen abielus või kas mul on poisssõber ja pidas mulle 10 minutise loengu, mille point oli, et minusugune intelligentne (oi, kust ta teadis:)), kaunis (jeeee!), ja särav (mul oli tõepoolest hea tuju ja palju energiat) tütarlaps PEAB OLEMA VALIV! VALIV! :)
Mõtlesin asja üle natuke järgi, aga kes neid kuue aasta taguseid valimisi ikka enam niiväga mäletab :) Niipalju sellest.
Postituse lõpuks veel tänase päeva IN ja OUT:
IN:
-Avastasin ülikoolis tasuta PLAASTRIAUTOMAADI. Mitte et ma endale nüüdsest vigastusi lubama hakkaks. Mõned suud võiks küll kinni kleepida.
-IN on ka see, et väljas sajab ja on KÜLM. On rohkem põhjust tubaselt tööd teha.
OUT:
Lömastatud majadega hiigeltigude laibad vedelesid täna ikka veel sealsamas, kust ma roimarlikult neil üleeile rattaga elu võtsin, arvates esialgu, et olen klaasipurust üle sõitnud. Nii rängalt praksusid. Vihmased ilmad siinsele hiigeltigude ja hiigel-limukate populatioonile iivet
tõstvalt just ei mõju. Tolleõhtune roim jääb mu hinge veel kauaks kriipima.
pühapäev, juuli 01, 2007
anekdoodihommik
Olin tantsupeo uudiseid lugedes härdumas...ja ei teadnud keda selle kõige eest tänada!
Aitähh Leidale, kes võttis vaevaks selgitada, kellele siis õieti tänu võlgneme!
Postimees online, kommentaarid
Täname koos Leidaga!
:)
Aitähh Leidale, kes võttis vaevaks selgitada, kellele siis õieti tänu võlgneme!
Postimees online, kommentaarid
 | Leida |
| 30.06.2007 22:37 | |
| Tänu Keskerakonna raskele tööle sai ilusti asjad korraldatud. Nüüd nägid kõik, kes on rohkem eestlane ja et kõik on väga hästi organiseeritud Tallinnas. Miks teistes linnades seda ei toimu? Aga seepärast, et Tallinnas suudab Keskerakond väga hästi selliseid ütitusi korraldada kõige rohkem. Suured tänud! | |
Täname koos Leidaga!
:)
neljapäev, juuni 28, 2007
Konnektimisest
Juba jõulude ajal küsisid kodused ja sõbrad, et nohh, kellega sa seal siis üldse läbi käid.
Pidin tunnistama, et eelkõige ühendab ikka ida-eurooplastega hästi ära, tahad või ei taha.
Veel väitsin, et inglastega kuidagi ei leia ühist keelt, peale inglise keele. Ja no keelest üksi ei piisa. Näiteks lapsed konnektivad ju erakordselt hästi, ilma et üksteise keelt mõistaks.
Samas jäin mõtlema, et ehk olin selle väitega lagedale tulles kitsarinnaline ja stereotüüpides kinni.
Eile mõtlesin ringi.
Vestlus minu ja ühe tuttava Oxfordi tüdruku vahel eile bussis kõrvuti istudes:
Liv*: "Hi, how are you".
Mina: "Great, I just came from a really cool rock festival**"
Liv: "That's fantastic. I washed ALL my clothes yesterday, and guess what, it started raining. So THESE (näitab oma roosa dressika ja pika seeliku peale) are my ONLY dry clothes now."
Mina: "Poor you"
Liv: "Huhuh".
Ülejäänud tee sõitsime vaikides.
* Nimi muudetud
** Festi nimi on Southside, aga see vajab omaette pikkkkkka sissekannet. Märksõnadeks muda, päike, väidetavalt 50 000 inimest, parimad rokkbändid, 3 päeva telkimist, ja Genfist kohale õitsenud LIIIISA :)
nimi muudetud
Pidin tunnistama, et eelkõige ühendab ikka ida-eurooplastega hästi ära, tahad või ei taha.
Veel väitsin, et inglastega kuidagi ei leia ühist keelt, peale inglise keele. Ja no keelest üksi ei piisa. Näiteks lapsed konnektivad ju erakordselt hästi, ilma et üksteise keelt mõistaks.
Samas jäin mõtlema, et ehk olin selle väitega lagedale tulles kitsarinnaline ja stereotüüpides kinni.
Eile mõtlesin ringi.
Vestlus minu ja ühe tuttava Oxfordi tüdruku vahel eile bussis kõrvuti istudes:
Liv*: "Hi, how are you".
Mina: "Great, I just came from a really cool rock festival**"
Liv: "That's fantastic. I washed ALL my clothes yesterday, and guess what, it started raining. So THESE (näitab oma roosa dressika ja pika seeliku peale) are my ONLY dry clothes now."
Mina: "Poor you"
Liv: "Huhuh".
Ülejäänud tee sõitsime vaikides.
* Nimi muudetud
** Festi nimi on Southside, aga see vajab omaette pikkkkkka sissekannet. Märksõnadeks muda, päike, väidetavalt 50 000 inimest, parimad rokkbändid, 3 päeva telkimist, ja Genfist kohale õitsenud LIIIISA :)
nimi muudetud
esmaspäev, juuni 25, 2007
Frankfurdis loomaaias...
14-17.06, Franktfurt am Main
...ma ei käinud, aga meie stipendiaatide aasta-kohtumine tõotas tulla 4 päeva zoo'd, kus üllad metseenid tõestust nõuavad, kas nende eraldused on ida-eurooplasest inimese teinud.
Tegelikkuses kujunesid programmi kohustulikuna sisse kirjutatud akadeemiline diskussioon suuresti tänu agarate ukraina näitsikute sõnarohkusele täitsa pingevabalt ja mehed hingasid kergendatult kui lipsu lõdvaks võisid lasta, ja naised hingasid kergendatult kui sissetõmmatud kõhu rikkalikus lõunasöögilauas laualinade varjus vabaks võisid lasta. Järgnesid kolm päeva Frankfurdi suurlinna peibutavalt teistsugust ambiaansi.
-House rules meie Maini jõe kaldapealses kesklinna hostelis: 1. No drinking. Sildi tõsiseltvõetavust tõestasid tüübid, kes kahevahel trepist üles õllekasti tarisid. 2. Men and women on separate floors. Kas see oli juhus, et mulle ja mu 3 toanaabrinnale sattus võti meeste korrusele?
- Lisaks glämmile ja pankadele ja ruutkilomeetrite viisi klaasseintele kubiseb Maini jõe kallas valjult piiksuvatest julgetest rottidest, päris kriipi öösel tulla ja loota, et nad jalga kinni ei hüppa.
-ööklubi "Odeon", Pidu üle 27 aastastele. Muss oli stiilsemast stiilsem, ainult - tundsin ennast peaaegu alaealisena :) . WC sissekäigus magas, hoolimata bassist värisevatest seintest, pea lopsakal rinnal, paks põllega neegritädi, kelle rahataldrik ootavalt tühjana seisis :)
Maailma õlu tänavapood.Itaallastest abilised (enda väitel ülemused) tassisid ripsmevolksutuste ja naeratuse hinnaga erinevaid huvitavaid märjukesi välja. PS. Eesti õlut neil ei olnud!
-Öine vaade Maini pealselt sillalt "tehisalpidele" - valgustatud kõrghoonete sakilisele hammastikule ja järgmise päeva "alpimatk" liftiga 50 korrusele Euroopa Kommertspanka, kõrgeimasse ehitisse Euroopas peale Moskva teletorni. 50 korrust klaasseinu, botaanikaedadest puhkesaalid ja terast kaks korda rohkem kui Eiffeli torniks tarvis läks.
Kivistunud börsitegelased Kommertspangas
Suitsiid all vasakus nurgas
-Absoluutselt sürreaalsed vennad Maini tööstuslinnaku betoonist kaldal keset tühermaad, mängimas TORUPILLLI - avastasime nad praamiga Maini mööda lõunatades.
Dima, minu armastatud keemiadoktorandist vene keele tandempartner. Ma arenen!!!
Näiteks oskan juba öelda "katus sõidab ära" ja "ära ülba, tüüp" ning muid samast repertuaarist ellujäämisväljendeid.
...ma ei käinud, aga meie stipendiaatide aasta-kohtumine tõotas tulla 4 päeva zoo'd, kus üllad metseenid tõestust nõuavad, kas nende eraldused on ida-eurooplasest inimese teinud.
Tegelikkuses kujunesid programmi kohustulikuna sisse kirjutatud akadeemiline diskussioon suuresti tänu agarate ukraina näitsikute sõnarohkusele täitsa pingevabalt ja mehed hingasid kergendatult kui lipsu lõdvaks võisid lasta, ja naised hingasid kergendatult kui sissetõmmatud kõhu rikkalikus lõunasöögilauas laualinade varjus vabaks võisid lasta. Järgnesid kolm päeva Frankfurdi suurlinna peibutavalt teistsugust ambiaansi.
-House rules meie Maini jõe kaldapealses kesklinna hostelis: 1. No drinking. Sildi tõsiseltvõetavust tõestasid tüübid, kes kahevahel trepist üles õllekasti tarisid. 2. Men and women on separate floors. Kas see oli juhus, et mulle ja mu 3 toanaabrinnale sattus võti meeste korrusele?
- Lisaks glämmile ja pankadele ja ruutkilomeetrite viisi klaasseintele kubiseb Maini jõe kallas valjult piiksuvatest julgetest rottidest, päris kriipi öösel tulla ja loota, et nad jalga kinni ei hüppa.
-ööklubi "Odeon", Pidu üle 27 aastastele. Muss oli stiilsemast stiilsem, ainult - tundsin ennast peaaegu alaealisena :) . WC sissekäigus magas, hoolimata bassist värisevatest seintest, pea lopsakal rinnal, paks põllega neegritädi, kelle rahataldrik ootavalt tühjana seisis :)
Maailma õlu tänavapood.Itaallastest abilised (enda väitel ülemused) tassisid ripsmevolksutuste ja naeratuse hinnaga erinevaid huvitavaid märjukesi välja. PS. Eesti õlut neil ei olnud!
-Öine vaade Maini pealselt sillalt "tehisalpidele" - valgustatud kõrghoonete sakilisele hammastikule ja järgmise päeva "alpimatk" liftiga 50 korrusele Euroopa Kommertspanka, kõrgeimasse ehitisse Euroopas peale Moskva teletorni. 50 korrust klaasseinu, botaanikaedadest puhkesaalid ja terast kaks korda rohkem kui Eiffeli torniks tarvis läks.
Kivistunud börsitegelased Kommertspangas
Suitsiid all vasakus nurgas-Absoluutselt sürreaalsed vennad Maini tööstuslinnaku betoonist kaldal keset tühermaad, mängimas TORUPILLLI - avastasime nad praamiga Maini mööda lõunatades.
Dima, minu armastatud keemiadoktorandist vene keele tandempartner. Ma arenen!!!Näiteks oskan juba öelda "katus sõidab ära" ja "ära ülba, tüüp" ning muid samast repertuaarist ellujäämisväljendeid.
pühapäev, juuni 17, 2007
Prahast Prantsusmaani, Shveitsist rääkimata.
Praha, duubel kaks samal müüril, 8 aastat hiljem
Marjonettnukkude pealinn
Lausa Lausanne ise
Õekesega õnnelikud
Prantsuse koskedemaal, Cascades du Herisson. Järgmist wet T-shirt pilti ei tule. Jah, sealt alt sai läbi.
4 kilomeetrit üle merepinna, igas suunas. Nagu juustest näha, on gravitatsioongi väiksem.
Head lambad ikka küll, et ühte tuppa kõik ära mahtusid.
pühapäev, juuni 10, 2007
Ekstreemsust rohkem kui frangi eest
10.juuni 2007
njaa, t9si on, ei viimase ja praeguse posti vahe on pikaks veninud.
t9si on ka see, et mul siin t2pit2hti k2ep2rast ei ole.
Nagu n2dala eest sai 2rgatud Maaritsa kodus, ja magama mindud 24h hiljem Prahas, sai eile 2rgatud Konstanzi kodus ja magama mindud Genfis...
Avatud r9dult voogab sisse sooja hommikuv2rskust ning Genfi linnukesed laulavad Lausanne j2rve ja m2gede ilust. Muidu valitseb siinses aedlinnakus sulnis vaikus.
07.juuni
P2evast perega m2gedes
- Shveits tapab yhtemoodi nii m2gede ilu, virtsahaisu kui paduvihmadega.
Samas kui meil Eestis (kõlab vahelduseks nii palju toredamalt kui "teil Eestis") oli 30 kraadi kuuma , olid Shveitsis n2dalajagu v2ldanud paduvihmad meie eelnevalt valitud mägirajale lausa maalihked j2tnud. Hoolimata yritususest valida keelatud tee k9rvalt ringiga kulgev tee, l9petasime kogemata ikkagi paljakspyhitud mudaseinakute ees, omamata muud v9imalust, kui ronida hirmunult ja adrenaliinist värisevatena neljak2pukil rohututtide abil 50 meetrit seinakust yles...
Hoher Kasteni tipust matkasime edasi k9rgel piki ahelikku, millest tuldud poole j2i palavus ja p2ike, samas kui vahetul vastaskyljel flirtis m2eseljaga paks udu, keerutades meetrikese edasi, meetrikese tagasi - suutmata end siiski üle ahelikutipu võidelda - moodustades nõnda justkui noaga l9igatud uduseina.
5 tundi lummavaid t9use ja laskumisi köitis sedav9rd meeled, et k9igile j2i m9istatuseks, kust ja millal t9usis 2ikesepilv...
J2rgnevad kaks ja pool tundi on meenutades nii unen2oliselt syrreaalsed, ning võtavad kõhust õõnsaks isegi arvestades , et ma m9tlen enda jaoks mured alati muretumaks...
Kuhugi kaljunuki alla vihma m88dumist mitte ootama j22da oli ainu8ige, sest kahe aheliku vahele kinni j22nud tumemust pilv kavatses t9esti piisatumaks tyhjaks sadada.
Meie allatulek 2000 meetri pealt 900m peale kujutas endast libedaid kaljusid, libedaid puujuuri ja muda pidi rahulikku alla tormamist...mis kasvas yle kiiremaks tormamiseks, mida allapoole j9udsime ja mida suuremaks l2ksid meiega paralleelselt tormlevad m2giveed ning rohkem valla taevakraanid...pea kohal endiselt müristamas äike... varbad alpivihma-ja mudavanniseis saapais, jalge all ojad, mis matkaraja sängis voolates tähistasid teed allapoole...
Ja iga kord, kui püüdsime üksteise tuju üleval hoides naerda, et vähemalt on soe ning enam hullemaks minna ei saa - läks hullemaks :)
Korraga lõppesid vihmas külla suunavad teetähised, ja kuigi see all paistis, teed edasi ei läinud...
Jõudnud ühe mägitaluni, küsisin lüpsikutega laudast tuppa kiirustavalt poisilt, kuidas alla külla saab - mille peale poiss näitas käega otse maja eest algavat vaevumärgatavat rohtu tallatud rada. Küsisime, kas ohtlik pole, vihmaga ja nii - poiss vastu, et oh ei , kindlasti mitte.
Muidugi polnud see olematu rada võimsa äikesega võimsate puude all püstloodis alla minnes ohtlik - üksnes, kui olla seda sünnist saadik praktiseerinud :)
Mida õppisin :
- Ära kunagi naera, et enam ei saa hullemaks minna. Alati saab. Murphy seadus.
-Täna jumalat mõistuse eest panna jalga õiged matkasaapad, isegi kui tee peibutab alguses rahuliku asfaltiga keset alpiaasa.
-Pudel vett 2000m kõrgusel maksab täpselt 5 franki. Me seekord ei olnud nii targad, et õigete matkasellidena 5 minutit oodata, ja vihmakeebile vett koguda - kasvõi liitreid!
-2,5h surmahirmu ei kaalu üles viite tundi hingematvat ilmailu. Läheks iga kell uuesti.
-Kui end tagasisõidul läbielatust lobisema unustada ja jalg gaasil raskeks lasta, k2ib yhel hetkel out of nowhere v2rskendav v2lk, ja algab p9nev ootamism2ng, kas Shveits sirutab oma ahne aga 9iglase k2e Eestisse rahakoti j2rele....
-------------
Genfist ja järgevatest päevadest mõne aja pärast...
njaa, t9si on, ei viimase ja praeguse posti vahe on pikaks veninud.
t9si on ka see, et mul siin t2pit2hti k2ep2rast ei ole.
Nagu n2dala eest sai 2rgatud Maaritsa kodus, ja magama mindud 24h hiljem Prahas, sai eile 2rgatud Konstanzi kodus ja magama mindud Genfis...
Avatud r9dult voogab sisse sooja hommikuv2rskust ning Genfi linnukesed laulavad Lausanne j2rve ja m2gede ilust. Muidu valitseb siinses aedlinnakus sulnis vaikus.
07.juuni
P2evast perega m2gedes
- Shveits tapab yhtemoodi nii m2gede ilu, virtsahaisu kui paduvihmadega.
Samas kui meil Eestis (kõlab vahelduseks nii palju toredamalt kui "teil Eestis") oli 30 kraadi kuuma , olid Shveitsis n2dalajagu v2ldanud paduvihmad meie eelnevalt valitud mägirajale lausa maalihked j2tnud. Hoolimata yritususest valida keelatud tee k9rvalt ringiga kulgev tee, l9petasime kogemata ikkagi paljakspyhitud mudaseinakute ees, omamata muud v9imalust, kui ronida hirmunult ja adrenaliinist värisevatena neljak2pukil rohututtide abil 50 meetrit seinakust yles...
Hoher Kasteni tipust matkasime edasi k9rgel piki ahelikku, millest tuldud poole j2i palavus ja p2ike, samas kui vahetul vastaskyljel flirtis m2eseljaga paks udu, keerutades meetrikese edasi, meetrikese tagasi - suutmata end siiski üle ahelikutipu võidelda - moodustades nõnda justkui noaga l9igatud uduseina.
5 tundi lummavaid t9use ja laskumisi köitis sedav9rd meeled, et k9igile j2i m9istatuseks, kust ja millal t9usis 2ikesepilv...
J2rgnevad kaks ja pool tundi on meenutades nii unen2oliselt syrreaalsed, ning võtavad kõhust õõnsaks isegi arvestades , et ma m9tlen enda jaoks mured alati muretumaks...
Kuhugi kaljunuki alla vihma m88dumist mitte ootama j22da oli ainu8ige, sest kahe aheliku vahele kinni j22nud tumemust pilv kavatses t9esti piisatumaks tyhjaks sadada.
Meie allatulek 2000 meetri pealt 900m peale kujutas endast libedaid kaljusid, libedaid puujuuri ja muda pidi rahulikku alla tormamist...mis kasvas yle kiiremaks tormamiseks, mida allapoole j9udsime ja mida suuremaks l2ksid meiega paralleelselt tormlevad m2giveed ning rohkem valla taevakraanid...pea kohal endiselt müristamas äike... varbad alpivihma-ja mudavanniseis saapais, jalge all ojad, mis matkaraja sängis voolates tähistasid teed allapoole...
Ja iga kord, kui püüdsime üksteise tuju üleval hoides naerda, et vähemalt on soe ning enam hullemaks minna ei saa - läks hullemaks :)
Korraga lõppesid vihmas külla suunavad teetähised, ja kuigi see all paistis, teed edasi ei läinud...
Jõudnud ühe mägitaluni, küsisin lüpsikutega laudast tuppa kiirustavalt poisilt, kuidas alla külla saab - mille peale poiss näitas käega otse maja eest algavat vaevumärgatavat rohtu tallatud rada. Küsisime, kas ohtlik pole, vihmaga ja nii - poiss vastu, et oh ei , kindlasti mitte.
Muidugi polnud see olematu rada võimsa äikesega võimsate puude all püstloodis alla minnes ohtlik - üksnes, kui olla seda sünnist saadik praktiseerinud :)
Mida õppisin :
- Ära kunagi naera, et enam ei saa hullemaks minna. Alati saab. Murphy seadus.
-Täna jumalat mõistuse eest panna jalga õiged matkasaapad, isegi kui tee peibutab alguses rahuliku asfaltiga keset alpiaasa.
-Pudel vett 2000m kõrgusel maksab täpselt 5 franki. Me seekord ei olnud nii targad, et õigete matkasellidena 5 minutit oodata, ja vihmakeebile vett koguda - kasvõi liitreid!
-2,5h surmahirmu ei kaalu üles viite tundi hingematvat ilmailu. Läheks iga kell uuesti.
-Kui end tagasisõidul läbielatust lobisema unustada ja jalg gaasil raskeks lasta, k2ib yhel hetkel out of nowhere v2rskendav v2lk, ja algab p9nev ootamism2ng, kas Shveits sirutab oma ahne aga 9iglase k2e Eestisse rahakoti j2rele....
-------------
Genfist ja järgevatest päevadest mõne aja pärast...
Tellimine:
Postitused (Atom)
